36. peatükk – Tulevik

Küsimus: Ma arvasin, et ma lugesin just kahekümne seitsmendast peatükist, et aega ei ole olemas. Miks sa nimetad selle raamatu viimast peatükki “Tulevik”?

Vastus: Sul on õigus. Kuid ma ütlesin ka kahekümnendas peatükis, et “ma võin veel unistada”, ja seda ma tahaksin teha – unistada natuke tulevikust -, kui ma ei seo end nende unistuste täitumisega.

Tegelikult hakkad kookonis viibimise lõpu poole nägema universaalses ookeanis lainetusi, liikumist “Maa keskkonna” mallil; ja mõnikord on lõbus spekuleerida – üldiselt -, kuhu need lained võivad suunduda. Ma näen paari virvendust, millele ma tahan enne selle raamatu lõpetamist paar minutit keskenduda, lihtsalt sellepärast, et mõned neist asjadest on minu arvates põnevad.

Esimene virvendus, mida ma näen, on see, et draama ja konfliktid, valu ja kannatused, sõda ja vägivald ja raskused “Maa keskkonna” mallis on tegelikult kasvamas kogu maailmas, vaatamata – või võib-olla, nagu kaheksateistkümnendas peatükis selgitatakse, osaliselt tänu – üha enamate “rahutöötajate” vastupanule. Mõned “arenenud” riigid ei ole veel nii tugevalt kannatanud, kuid see juhtub, kui globaalne majandussüsteem muutub üha kaootilisemaks.

Tundub, et iga päev on uudised täis rohkem surmajuhtumeid sõja ja vägivalla ning ka loodusõnnetuste tagajärjel. Ülemaailmselt on rohkem inimesi ilma tööta, rohkem inimesi elab vaevu peost suhu, rohkem inimesi kaotab oma kodu, rohkem inimesi ei tea, kuidas nad või nende perekonnad võiksid ellu jääda. Üha rohkem majandusi kukub kokku, üha rohkem valitsusi kukub kokku või kukutatakse ning üha rohkem teooriaid kõigest kukub kõrvale.

Minu jaoks ei ole see aga üldse “halb” asi. See võib tegelikult anda märku massilise väljarände algusest kinost, kus suur hulk Mängijaid koguneb aia juurde ja on valmis Elupuust sööma. Teisisõnu, kruvid võivad pingulduda, kummipael võib venida oma piirini, olukord halveneb, kuni üha rohkem Inimlapsi on valmis oma istekohalt püsti tõusma ja karjuma: “Me oleme kuradi vihased ja me ei kannata seda enam” – ja üha rohkem Inimtäiskasvanuid mõistab, et ka see, mis kino taga on, ei toimi, ja suundub ukse poole. Mõnikord peavad asjad selleks päris “halvaks” minema.

Aga ma olen varemgi olnud liiga optimistlik, nii et ma ei saa kindel olla. Nagu Alan Shore ütles ühes Boston Legal episoodis oma lõppsõnas…

“Kui selgus, et massihävitusrelvade asi ei olnud tõsi, ootasin, et Ameerika rahvas tõuseb üles. Nad ei teinud seda. Siis, kui Abu Ghraibi piinamisjuhtum tuli päevavalgele ja selgus, et meie valitsus osales väljaandmises – praktikas, kus me röövime inimesi ja anname nad üle režiimidele, kes on spetsialiseerunud piinamisele -, olin kindel, et Ameerika rahvast saame siis kuulda. Me jäime vaikselt seisma.

“Siis tuli uudis, et me vangistasime tuhandeid nn terrorismis kahtlustatavaid, lukustasime nad ilma õiguseta kohtuprotsessile või isegi ilma õiguseta astuda oma süüdistustele vastu. Kindlasti ei kannataks me seda kunagi. Me tegime seda.

“Ja nüüd on selgunud, et täitevvõim on teostanud massilist ebaseaduslikku riigisisest jälgimist omaenda kodanike – teie ja minu – üle; ja ma vähemalt lohutasin end sellega, et lõpuks – lõpuks – on Ameerika rahvale küllalt. Ilmselt me ei ole seda teinud.

” Tegelikult, kui selle riigi rahvas on rääkinud, siis on sõnum: “Me oleme kõigega nõus – piinamine, läbiotsimised ja arestimised ilma vahistamismääruseta, ebaseaduslikud pealtkuulamised, vangistus ilma õiglase kohtumõistmise või kohtuprotsessita, sõda valede ettekäändel”. Meid kui kodanikke ei ole ilmselt solvatud. Kolledžite üliõpilaslinnakutes ei toimu mingeid meeleavaldusi; tegelikult ei ole selgeid märke sellest, et noored paistaks seda isegi märkavat.” 1

Võib-olla on see julgustav märk, et “noored” ei avalda meelt kolledžite üliõpilaslinnakutes ega protesteeri muul viisil üldiselt. Võib-olla tähendab see, et nad hakkavad mõistma, et “asjade muutmine” ei toimi, kuid nad näevad ka vastupanu mõttetust, kino tagaruumides rühmadega liitumise eesmärgipärasust, kõigi kohtumõistvate uskumussüsteemide ohjeldamatuid vastuolusid ja ebakõlasid.

Võib-olla on “noored” lihtsalt tuimad, tüdinud sellest kõigest, kuid neil pole aimugi, mida teha, pole veel mingit ettekujutust elujõulisest alternatiivist aegunud ja ebatäpsetele elumudelitele, mis leidub kinosaalis. Võib-olla on nad valmis selle Inimmängu mudeli jaoks.

Nagu ma küsisin kahekümne esimeses peatükis: “Kui palju valu ja kannatusi, piiranguid ja keeldusid on veel vaja, enne kui miljonid Mängijad alistuvad, mõistavad, et seda valu ja kannatusi põhjustavad nende enda hinnangud ja vastupanu ning on valmis hakkama töötlema valeteadmisi ja ego kihte, mis on osa elust kinosaalis?”.

Nii et virvendus number üks näib mulle suunduvat suurema valu ja kannatuste suunas ja ütleb mulle, et vagun on lähenemas esimese mäe tipule, kui asjad lähevad tõeliselt raskeks ja seesolijate jaoks läheb tõeliselt raskeks.

***

Virvendus number kaks, vastupidises suunas toimuv, on see, et üha rohkem Mängijaid ärkab unenägude seisundist või vähemalt ärkab  oma unenägude seisundis.

Tuleta meelde, et ma rääkisin kahekümne neljandas peatükis “Maakeskkonna” “mallist” (või maatriksist). Spekuleerime veidi selle üle, kuidas see mall võib aeg-ajalt muutuda….

Kas mäletad “The Field”?

“Kõigi võimaluste väli.” 2

“Universumi aluseks on üks universaalne intelligentsuse väli… kõigi loodusseaduste allikas; kõik fundamentaalsed jõud, kõik fundamentaalsed osakesed, kõik seadused, mis reguleerivad elu igal tasandil universumis.” 3

“Me ei saa seletada seda, mida me näeme ainena… kui me ei kujuta ette, et need aineosakesed tulevad kuidagi välja või tekivad nendest mõttelainemustritest.” 4

Lõpmatu Mina läheb sellele Väljale ja valib teatud kindlad lainesagedused, et luua oma Mängijale soovitud holograafilised kogemused.

Kuid selle asemel, et iga kord uuesti luua auto, hooned ja kohver – ja galaktikad, päikesesüsteem ja see planeet -, kasutab ta “Maakeskkonnaks” kutsutud “Maakeskkonna” malli, mida ma olen kasutanud oma põhilise “täieliku sisseelamisfilmi komplekti” jaoks, ja lisab iga Mängijale soovitud unikaalseid aspekte, mida ta soovib. Seejärel laeb ta selle hologrammi oma Mängija ajju.

Ma rääkisin ka sellest, et inimese aju võtab neid holograafilisi lainesagedusi Väljast vastu ja tõlgib need meie “füüsilisse reaalsusesse”, nagu raadio, mis võtab vastu helilaine sagedusi ja tõlgib need muusikaks ja sõnadeks, mida me kuuleme; ja siin tuleb mängu Mängija. Luba mul selgitada….

Raadiol on teatav sagedusvahemik, mida ta suudab vastu võtta ja heliks muundada. AM-piirkond on 535-1605 KHz ja FM-piirkond on tavaliselt 88-108 MHz, kuigi see võib riigiti veidi erineda. Ilmselgelt on helisid kuulda ka väljaspool neid sagedusi, kuid raadiovastuvõtja ei võta neid vastu.

See kehtib ka inimeste kohta, kes kuulevad samuti ainult piiratud hulka helisid. Koerad, delfiinid ja teised loomad kuulevad näiteks teistsuguseid sagedusi kui meie.

On olemas teaduslikke tõendeid, et meie aju võtab vastu palju laiemat sageduste vahemikku, kui me suudame tajuda. Michael Weliky Rochesteri ülikoolist viis läbi uuringu, mille tulemusena jõudis ta järeldusele, et võib-olla koguni 80% sagedustest, mida me vastu võtame, on “lukustatud meie peas”, 5 mida ei ole võimalik tajuda.

Sõltumata sellest, kui laiaulatuslikult on inimaju võimeline vastu võtma sagedusi Väljast, on selge, et on olemas piiratud hulk sagedusi, mida me tegelikult tajuda suudame. Mis täpselt määrab selle sagedusvahemiku? Otsused, uskumused, arvamused ja hirmud, mida me kujundame Inimmängu esimeses pooles. Nii et igal hetkel on “Maakeskkonna” mall, mis on saadaval Lõpmatu Mina jaoks, et luua hologramm oma Mängijale, piiratud teatud sageduste vahemikuga, mida Mängija suudab tajuda oma hinnangute, uskumuste, arvamuste ja hirmude põhjal.

Ma tahan seda kolmandat korda öelda, sest see on nii oluline: Meie hinnangud, uskumused, arvamused ja hirmud piiravad sageduste vahemikku, mida meie Lõpmatu Mina saab kasutada Väljast, et laadida alla holograafiline kogemus, mida me saame tajuda. Seda demonstreerib nii hästi Dr. Bruce Lipton oma harjutuses kahe värvilise prilliga ja hirmu ja armastuse piltidega. 6

Seda silmas pidades tahan ma vaadata meie praeguse “Maakeskkonna” mudeli sagedusala, kuid see saab olema veidi keeruline, selle sõnastuse ja raadioga võrdluse tõttu. Tahan rõhutada, enne kui alustame, et ükski sagedus ei ole “parem” või “halvem” kui mõni teine sagedus; ja kui ma kasutan teatud numbreid sageduste tähistamiseks, siis ei tähenda, et üks number on “parem” või “halvem” ainult seetõttu, et see on “kõrgem” või “madalam” number. Näiteks ei ole muusika 91,3 raadiosagedusel “parem” kui muusika 104,7. See on lihtsalt erineva sagedusega ja erineva sisuga. Sa võid eelistada ühe muusikaliigi kuulamist teisele, kuid see ei tee seda “paremaks”.

Et aidata kõrvaldada kõik hinnangud numbrite kohta, olen tahtlikult pööranud järgmised graafikud vastupidiseks sellele, mida me tavaliselt ootaksime. Tegelikult on see, kui sa seda nii teed, rohkem kooskõlas meie Ameerika mägede analoogiaga, kus mida “kõrgemale” sa esimesel mäel lähed, seda rohkem piiranguid koged.

Hästi. Ütleme meelevaldselt, et meie Lõpmatu Mina jaoks holograafilise kogemuse loomiseks kättesaadava Välja kogu sagedusvahemik ulatub 0-st 2000-ni, umbes nii…..

Kuid enamik Mängijaid suudab tänapäeval tajuda vaid osa sellest sagedusvahemikust (500-1800) oma hinnangute, uskumuste, arvamuste ja hirmude tõttu, umbes nagu see…..

Kui me kujutaksime graafiliselt Maa Mängijad ja nende tajutavaid sagedusvahemikke, siis võiks see välja näha nagu Belli kõver…..

…väga vähe on neid, kelle kogemused koosnevad peamiselt täielikust rõõmust ja küllusest (peaaegu ilma piiranguteta); samuti väga vähe on neid, kes kogevad tohutuid katastroofe ja katku (täielik piiratus); ja valdav enamus on “Maa keskkonna” malliga, mis ulatub ilust, päikeseloojangutest, õnnest ja armastusest sõja, vägivalla, kuritarvitamise ja hirmuni.

Igal ajahetkel on minu jaoks huvitav vaadata “Maa keskkonna” malli, mis ilmub minu enda hologrammis, et näha, milline on selle sagedusala ja kuidas see muutub. Nagu ma ütlesin, tundub mulle, et üha rohkem Mängijaid kogeb rohkem sõda, vägivalda, kuritarvitamist ja hirmu. Viimase viiekümne aasta jooksul on nende inimeste arv, kes kannatavad ja vaevlevad, võrreldes varasemate mallidega tunduvalt kasvanud. See ütleb mulle, et üha rohkem ja rohkem Mängijaid läheneb Inimmängu esimeses pooles piiratuse tippu ja üha rohkem Lõpmatuid Minasid võib olla valmis oma Mängijate jaoks teise poolde sisenemiseks.

Kas ma tegin selle selgeks? Selle asemel, et hinnata loodusõnnetustest tingitud surmajuhtumite arvu suurenemist või maailma finantssüsteemi kokkuvarisemist või liustike sulamist kui “halba”, võivad need olla lihtsalt märk sellest, et “Maa keskkonna” mallile ilmnev piirangute hulk on saavutamas oma maksimaalset piirmäära ja võib põhjustada rohkemate Mängijate liikumist Inimmängu teise poolde – nagu ma ütlesin, nagu kummipael, mida venitatakse oma piirini, enne kui see puruneb.

***

Kuidas me saame siis hakata tajuma erinevaid sagedusi “Maa keskkonna” mallil? Lastes lahti oma hinnangutest, uskumustest, arvamustest ja hirmudest individuaalse Mängija tasandil. Meil on vaba tahe ja võime seda teha; ja selle protsessi käigus nihutame “Maakeskkonna” malli sagedusala, mida saame tajuda, ja seega ka sagedusala, mida meie Lõpmatu Mina saab kasutada oma hologrammide loomiseks, sellest…

…sellele….

Sa märkad, et sõda ja vägivald ning kuritarvitamine ja hirm ei ole selles uues vahemikus enam tajutavad. Nad on endiselt olemas, nagu kõik sagedused, kuid me lihtsalt ei koge neid enam individuaalsete Mängijatena.

See juhtub, kui Mängija liigub oma kookonis edasi, kui ta teostab Roberti protsessi ja teeb oma vaimset autolüüsi, lastes lahti oma hinnangutest, uskumustest, arvamustest ja hirmudest ning eelkõige eemaldades ego kihid; nad lihtsalt lõpetavad piiravate kogemuste, mis neil olid kinosaalis, ilmumise nende hologrammidesse.

Spektri teises otsas hakkame kogema enamat kui lihtsalt ilu, päikeseloojanguid, õnne ja armastust, kui liigume piiramatu rõõmu ja külluse suunas.

Tahan rõhutada, et nende uute sageduste loomiseks ei ole vaja “saata uut informatsiooni Väljale”, nagu mõned õpetajad on soovitanud, sest Väljal on juba kogu informatsioon ja kõik võimalused olemas, ja kuna meie kui Mängijad ei saa niikuinii midagi luua. Samuti ei ole vaja muuta DNA-ahelate arvu, saavutada teatud “valgustatuse” taset, süüa ainult orgaanilist toitu, mediteerida või teha midagi muud, et hakata tajuma seda uut sageduste vahemikku. Kõik, mis on vaja, on lahti lasta hinnangutest, uskumustest, arvamustest ja hirmudest, mis määrasid Inimmängu esimese poole sagedusvahemikud.

Nüüd on huvitav küsimus: Mis oleks, kui suur hulk Mängijaid lahkuksid kinosaalist, pääseksid läbi oma kookoni, laseksid lahti oma hinnangutest, uskumustest, arvamustest ja hirmudest ning oleksid võimelised tajuma seda uut sagedusala? Mis mõju oleks sellel “Maakeskkonna” mallile Väljas – sellele, mida Lõpmatud Minad kasutavad oma Mängijatele holograafiliste kogemuste loomisel?

Teisisõnu, milline võib olla mõju, kui suur hulk Mängijaid alustab liblikateks muutumist? Kas Belli kõver näeks siis välja nii?

***

Briti bioloog Rupert Sheldrake’il on teooria, mida ta nimetab “morfiliseks resonantsiks” või “morfilise välja teooriaks”. 7

Põhimõtteliselt ütleb teooria, et kui piisavalt palju liigi liikmeid on omaks võtnud sama käitumise, saavutatakse kriitiline arv, mida nimetatakse “kriitiliseks massiks”, ning see uus käitumine kandub automaatselt ja kiiresti “morfilise resonantsi” kaudu kogu liigile.

“  mõiste [morfilised väljad] on oma tähenduselt üldisem kui morfogeneetilised väljad ja hõlmab lisaks morfogeneesi väljadele ka muud liiki organiseerivaid välju; loomade ja inimeste käitumise, sotsiaalsete ja kultuuriliste süsteemide ning vaimse tegevuse organiseerivaid välju võib pidada morfilisteks väljadeks, millele on omane mälu.” 8

Sheldrake’i teooriaid on peavoolu bioloogid juba aastaid tugevalt kritiseerinud. Mõned kvantfüüsikud on siiski toetanud Sheldrake’i hüpoteesi ja isegi David Bohm pakkus välja, et see on kooskõlas tema enda ideedega sellest, mida ta nimetas “implikatiivseks” ja “eksplitsiitseks” korraks. 9

Ma tean oma otsestest kogemustest selle mudeli testimisel ja vaidlustamisel, et individuaalne Mängija saab oluliselt muuta sageduste vahemikku, mida tema Lõpmatu Mina saab kasutada oma holograafiliste kogemuste loomiseks, lastes lahti hinnangutest, uskumustest, arvamustest ja hirmudest ning eemaldades ego kihid.

Nii et ma mõtisklen….

Kui üha rohkem ja rohkem Mängijaid siseneks oma kookonitesse, siis kas transformatsiooniprotsess muutuks iga uue põlvkonna jaoks kiiremaks ja lihtsamaks?

Kas lõpuks saavutatakse kriitiline mass, kus kõik Mängijad Maal automaatselt kinost välja ja oma kookonitesse kõndima hakkavad?

Kas Maa kui Mängija ise ei vajaks enam kino ja alustaks täiesti uut mängu?

See on virvendus number kaks.

Ma tahaksin jääda piisavalt kauaks, et näha, kuhu see läheb.

  1. Shore, Alan. In closing arguments on Boston Legal, Season Two, Episode 19. Stick It – first broadcast March 14, 2006 ↩︎
  2. McTaggert, Lynne. The Field: The Quest for the Secret Force of the Universe ↩︎
  3. Hagelin, John. What the Bleep!? – Down the Rabbit Hole ↩︎
  4. Wolf, Fred Alan. Ibid. ↩︎
  5. Schirber, Michael. Only Using Part of Your Brain? Think Again ↩︎
  6. Lipton, Bruce. Biology of Perception  ↩︎
  7. Sheldrake, Rupert. A New Science of Life: the hypothesis of formative causation and The Presence of the Past: morphic resonance and the habits of nature  ↩︎
  8. Sheldrake, Rupert. The Presence of the Past: morphic resonance and the habits of nature, p. 112 ↩︎
  9. Lemley, Brad. Heresy ↩︎