35. peatükk – U.G. Krishnamurti

Küsimus: Palju asju, mida sa räägid kõlab sarnaselt nagu olen lugenud U.G. Krishnamurti kirjadest…..

Vastus: Olen lugenud palju asju U.G. – ei mingit seost J. Krishnamurtiga – ka tema meeldib mulle. On ka teisi asju, mida ma olen lugenud, kus ta näib olevat endaga palju vastuolus, asju, millega ma ei nõustu või millest ma võib-olla ei saa täiesti aru. Aga siin on näide sellest “anti-gurust”, mis mulle meeldib…..

“Inimesed nimetavad mind “valgustatud inimeseks” – ma vihkan seda mõistet – nad ei leia ühtegi muud sõna, mis kirjeldaks minu toimimist. Samal ajal rõhutan, et sellist asja nagu valgustatus ei ole üldse olemas. Ma ütlen seda, sest ma olen kogu oma elu otsinud ja tahtnud olla valgustunud inimene, ja ma avastasin, et sellist asja nagu valgustumine ei ole üldse olemas, ja seega ei teki küsimust, kas konkreetne inimene on valgustunud või mitte. Mind ei huvita kuuendast sajandist pärit Buddha, rääkimata kõigist teistest väidetavatest isikutest, kes meie keskel on. Nad on hunnik ekspluateerijaid, kes elatuvad inimeste kergeusklikkusest.”

“Pühad mehed on kõik võltsingud – nad räägivad mulle ainult seda, mis on raamatutes kirjas. Seda, mida ma võin lugeda – “Tee sama, ikka ja jälle” -, ma ei taha. Kogemused, mida ma ei taha. Nad püüavad minuga jagada kogemust. Mind ei huvita kogemused. Mis puutub kogemusse, siis minu jaoks ei ole mingit vahet religioosse kogemuse ja seksikogemuse või mis tahes muu kogemuse vahel; religioosne kogemus on nagu iga teine kogemus. Mind ei huvita Brahmani kogemine; mind ei huvita reaalsuse kogemine; mind ei huvita tõe kogemine. Nad võivad aidata teisi, kuid mind nad ei saa aidata. Ma ei ole huvitatud sellest, et teha rohkem sama; sellest, mida ma olen teinud, piisab.”

“Ma olin jõudnud punkti, kus ma ütlesin endale: “Buddha eksitas ennast ja eksitas teisi. Kõik need õpetajad ja inimkonna päästjad olid neetud lollid – nad lollitasid iseennast -, nii et mind ei huvita sellised asjad enam,” nii et see läks minust täiesti välja.”

“Sa loodad, et suudad ihaluste probleemi lahendada mõtlemise kaudu, selle pühaku eeskujul, kes sinu arvates on ihalused kontrolli all hoidnud või kõrvaldanud. Kui sellel inimesel ei ole soovi, nagu te kujutate ette, siis on ta laip. Ära usu seda meest üldse! Selline mees ehitab mingi organisatsiooni ja elab luksuses, mille eest sa maksad. Sa säilitad teda. Ta teeb seda oma elatusvahendite jaoks. Maailmas on alati mõni loll, kes temasse armub.”

***

“Nad on kõik valetajad, luiskajad, võltsijad ja petised maailmas, kes väidavad, et nad on otsinud ja rääkinud tõde! Hea küll, sa tahad ise teada saada, mis see tõde on. Kas saad teada? Kas sa suudad tõde tabada ja hoida seda ning öelda: “See on tõde?” Olenemata sellest, kas sa võtad selle vastu või lükkad tagasi, see on sama: see sõltub sinu isiklikest eelarvamustest ja eelistustest. Nii et kui sa tahad enda jaoks tõde avastada, mis iganes see on, siis sa ei saa olla positsioonis, kus sa võid seda kas vastu võtta või tagasi lükata. Sa eeldad, et on olemas selline asi nagu tõde, sa eeldad, et on olemas selline asi nagu reaalsus (lõplik või muu) – see on see eeldus, mis tekitab sulle probleeme ja kannatusi. Vaata, ma tahan kogeda Jumalat, tõde, reaalsust või mida iganes sa tahad, seega pean ma enne selle kõigega tegelemist mõistma kogemise struktuuri olemust minu sees. Ma pean vaatama, millist vahendit ma kasutan. Sa püüad tabada midagi, mida ei saa tabada sinu kogemisstruktuuri mõttes, nii et see kogemisstruktuur ei tohi olla olemas, et see teine asi saaks sisse tulla. Mis see on, seda sa ei saa kunagi teada. Sa ei saa kunagi teada tõde, sest see on liikumine. See on liikumine! Sa ei saa seda kinni püüda, sa ei saa seda piirata, sa ei saa seda väljendada. See ei ole loogiliselt kindlaks tehtud eeldus, mis meid huvitab. Nii et see peab olema sinu avastus. Mis kasu on minu kogemusest? Meil on talletatud tuhandeid ja tuhandeid kogemusi – need ei ole sind aidanud. See on lootus, mis hoiab sind käimas – “Kui ma järgin seda veel kümme või viisteist aastat, siis võib-olla ühel päeval suudan seda teha….”, sest lootus on struktuur.”

“Ma avastasin enda jaoks ja enda poolt, et ei ole olemas mina, mida realiseerida – see on realiseerimine, millest ma räägin. See on muserdav löök. See tabab sind nagu pikselöök. Sa oled investeerinud kõik ühte korvi, eneseteostusse, ja lõpuks avastad äkki, et ei olegi mina, mida avastada, ei olegi mina, mida realiseerida – ja sa ütled endale: “Mida kuradit ma olen kogu oma elu teinud?!”. See lõhestab su”

“Ei midagi. See ongi avastus. Niinimetatud eneseteostus on avastamine enda jaoks ja enda poolt, et ei ole olemas mina, mida avastada. See on väga šokeeriv – “Miks ma olen kogu oma elu raisanud?”. See on šokeeriv asi, sest see hävitab iga närvi, iga raku, isegi rakud sinu luuüdis. Ma ütlen sulle, et see ei saa olema lihtne asi, seda ei anta sulle kuldsel taldrikul. Sa pead täielikult pettuma, siis hakkab tõde end omal moel väljendama. Ma olen avastanud, et tõde on mõttetu püüda avastada. Tõe otsimine on, nagu ma olen avastanud, absurdne, sest see on asi, mida ei saa tabada, piirata ega väljendada.”

***

“Näed, minu raskused inimeste puhul, kes minu juurde tulevad, on järgmised: tundub, et nad ei ole võimelised mõistma, kuidas ma toimin, ja mina ei ole võimeline mõistma, kuidas nad toimivad. Kuidas me saame jätkata dialoogi? Me mõlemad peame peatuma. Kuidas saab meie mõlema vahel toimuda dialoog?”

“Ma ei püüa siin midagi müüa. Sul on võimatu seda simuleerida. See on asi, mis on juhtunud väljaspool valdkonda, kus ma ootasin, unistasin ja soovisin muutusi, nii et ma ei nimeta seda “muutuseks”. Ma tõesti ei tea, mis minuga on juhtunud. See, mida ma sulle räägin, on see, kuidas ma toimin. Tundub, et sinu ja minu toimimise vahel on mingi erinevus, kuid põhimõtteliselt ei saa olla mingit erinevust. Kuidas saab olla mingi erinevus meie vahel? Ei saa olla; kuid sellest, kuidas me püüame end väljendada, tundub, et on. Mul on tunne, et mingi erinevus on olemas, ja mis see erinevus on, seda püüan ma mõista. Niisiis, see on see viis, kuidas ma töötan.”

“Lihtsamalt öeldes. Ma ei suuda jälgida väga keerulist struktuuri – mulle on see raske, näed. Tõenäoliselt olen ma madalatasemeline idioot või midagi sellist, ma ei tea – ma ei suuda kontseptuaalset mõtlemist jälgida. Võid seda väga lihtsate sõnadega väljendada. Milline on täpselt küsimus? Sest vastus on olemas, ma ei pea seda andma. Tavaliselt ma restruktureerin küsimuse ümber, sõnastan selle ümber nii, et küsimus tundub sulle mõttetu.”

“Kui keegi esitab mulle äkki küsimuse, püüan vastata, rõhutades ja osutades, et sellele küsimusele ei ole vastust. Nii et ma lihtsalt sõnastan ümber, struktureerin ümber ja viskan sulle sama küsimuse tagasi. See ei ole mängimine, sest ma ei ole huvitatud sellest, et sind oma seisukohale võita. Küsimus ei ole arvamuste pakkumises – muidugi on mul oma arvamused kõigest, alates haigustest kuni jumalikkuseni, kuid need on sama väärtusetud kui kellegi teise omad.”

“Küsitleja on see, kes loob vastuse; ja küsija tekib vastusest, muidu poleks küsijat. Ma ei püüa sõnadega mängida. Sa tead vastust ja soovid minult kinnitust või soovid, et sinu probleemile heidetaks mingisugust valgust või oled uudishimulik – kui sa mingil neist põhjustest tahad minuga dialoogi pidada, siis sa raiskad lihtsalt oma aega; pead minema teadlase, asjatundja, õpetlase juurde – nemad võivad sellistele küsimustele palju valgust heita. See on kõik, mis mind sellises dialoogis huvitab: aidata sul oma küsimust sõnastada. Proovi sõnastada küsimus, mida saad nimetada enda omaks.”

***

“Sinu loomulikul seisundil ei ole mingit seost religioosse õndsuse, joovastuse ja ekstaasi seisunditega; need jäävad kogemuste valdkonda. Need, kes on läbi sajandite juhtinud inimest tema religioossuse otsingutel, on ehk kogenud neid religioosseid seisundeid. Nii nagu sina. Need on mõttepõhised olemise seisundid, ja nii nagu nad tulevad, nii nad ka kaovad. Krishna teadvus, Buddha teadvus, Kristuse teadvus või mis iganes, kõik need on eksimused vales suunas: nad kõik on ajaväljas. Ajatut ei saa kunagi kogeda, seda ei saa kunagi haarata, hoida, veel vähem väljendada, mis tahes inimene. See käidud tee ei vii sind kuhugi. Seal ei ole mingit oaasi, mis asub seal; sa oled kinni miraažis.”

“Näed, inimesed kujutavad tavaliselt ette, et nn valgustumine, eneseteostus, Jumala ilmumine või mis iganes (mulle ei meeldi neid sõnu kasutada) on midagi ekstaatilist, et sa oled pidevalt õnnelik, kogu aeg õndsas seisundis – need on nende inimeste kujutelmad….. Ei ole mingit seost sinu ettekujutuse ja tegeliku olukorra vahel….. Seepärast ütlen ma väga sageli inimestele: “Kui ma annaksin teile aimu sellest, mida see kõik endast kujutab, siis te ei puudutaks seda isegi mitte pika puuga, kümnejalase puuga. Te jookseksite selle eest ära, sest see ei ole see, mida te tahate. Seda, mida sa tahad, ei ole olemas.”

“Me ei taha olla hirmust vabad. Kõik, mida me tahame teha, on mängida sellega mänge ja rääkida hirmust vabanemisest.”

“Näed, et otsimine viib sind endast eemale – see on vastupidises suunas – sellega ei ole mingit seost.”

“Otsingud on alati vales suunas, nii et kõik, mida sa pead väga ülevaks, kõik, mida sa pead pühaks, on selles teadvuses saastunud. Sulle võib-olla ei meeldi sõna “saastumine”, kuid kõik, mida sa pead pühaks, ülevaks ja elutargaks, on saastunud.”

“Mõistmine on seisund, kus küsimust ei ole enam olemas; seal ei ole midagi, mis ütleks: “Nüüd ma saan aru!” – see on põhiline erinevus meie vahel. Kui sa mõistad, mida ma räägin, siis ei jõua sa kuhugi.”

“See teadvus, mis toimib minus, sinus, aiateos ja vihmaussis väljas, on üks ja seesama. Minus ei ole piire; sinus on piirid – sa oled sellesse suletud. Tõenäoliselt see piiramatu teadvus tõukab sind, ma ei tea. Mitte mina; mul ei ole sellega midagi pistmist. See on nagu vesi, mis leiab oma taseme, see on kõik – see on tema olemus. See on see, mis sinus toimub: elu püüab hävitada seda ümbritsevat asja, seda surnud mõtte- ja kogemusstruktuuri, mis ei ole tema olemusest tulenev. See üritab välja tulla, avaneda. Sa ei taha seda. Niipea, kui näed seal pragusid, tood krohvi ja täidad need ja blokeerid selle uuesti. See ei pea olema nn. eneseteadlik inimene või vaimne inimene või Jumala-teadlik inimene, kes sind tõukab; kõik, mis seal on, õpetab sind niisama, kui sa ainult lased tal teha seda, mida ta suudab.”

***

“Meil on religioosses valdkonnas väga kummalised ideed – piiname seda keha, magame naelamati peal, kontrollime, eitame asju – teeme igasuguseid naljakaid asju. Milleks? Miks eitada teatud asju? Ma ei tea. Mis vahe on sellel, kas mees läheb baari klaasi õlut jooma või mees läheb templisse ja kordab Rama nime? Ma ei näe mingit põhimõttelist erinevust…. Ma ei ole põgenemiste vastu, kuid olenemata sellest, kas sa põgened selle või teise tee kaudu, põgenemine on põgenemine. Sa põgened iseenda eest…. See, mida sa teed või ei tee, ei ole üldse oluline. Sinu pühaduse praktika, sinu vooruse praktika – see on ühiskonna jaoks sotsiaalselt väärtuslik, kuid sellel ei ole sellega midagi pistmist.”

“Seksuaalenergiat säästes ei paranda sa ennast kuidagi. See on liiga rumal ja liiga absurdne. Miks nad on sellele nii palju rõhku pannud? Karskus, talitsetus, tsölibaat ei aita sind selles seisundis, selles olukorras.”

“Sa ei tea, mis on hea; sa tead ainult seda, mis on sinule hea. See on kõik, mis sind huvitab, see on fakt. Kõik keskendub sellele. Kogu sinu kunst ja mõistus keskendub sellele. Ma ei ole küüniline. See on fakt. Selles pole midagi halba. Ma ei ütle midagi selle vastu. Olukorrad muutuvad, kuid see on see, mis juhib sind läbi kõigi olukordade. Ma ei ütle, et see on vale. Kui see ei ole nii, siis on sinuga midagi viga. Niikaua kui sa tegutsed selles valdkonnas, mida nad nimetavad “vastandite paariks”, hea ja halb, oled alati valiv, igas olukorras, see on kõik – sa ei saa selle vastu midagi teha.”

“Moraalne inimene” on “kana”. “Moraalne inimene” on hirmunud inimene, kanasüdamega inimene – sellepärast ta harrastab moraali ja istub teiste üle kohut mõistma. Ja tema õiglane nördimus! Moraalne inimene (kui ta on olemas) ei räägi kunagi, mitte kunagi moraalist ega mõista kohut teiste moraali üle. Mitte kunagi!”

“Minu tegevuse kahtluse alla seadmine enne ja pärast on minu jaoks lõppenud. Moraaliküsimus – “Ma oleksin pidanud käituma nii, ma ei oleks pidanud käituma naa. Ma ei oleks pidanud seda ütlema” – minu jaoks ei ole midagi sellist olemas. Ma ei kahetse midagi, ei vabanda, kõik, mida ma teen, on automaatne. Antud olukorras ei ole ma võimeline tegutsema teisiti. Ma ei pea ratsionaliseerima, loogiliselt mõtlema – mitte midagi – see on üks ja ainus tegevus selles konkreetses olukorras.”

***

“Sa küsid minult: “Kas millelgi on mingi eesmärk?”. Vaata, siin on sulle antud palju tähendusi ja eesmärke. Miks sa ikka veel otsid elu mõtet, elu eesmärki? Kõik on rääkinud elu mõttest ja eesmärgist – kõik. Vastuseid on andnud inimkonna päästjad, pühakud ja targad – neid on Indias tuhandeid – ja ometi esitad sa tänapäeval ikka veel sama küsimust: “Kas elul on mingi eesmärk või mõte?”. Kas sa ei ole rahul või ei ole sa tegelikult huvitatud, et seda ise teada saada? Ma väidan, et sind ei huvita see tegelikult, sest see on hirmutav asi. See on väga hirmutav asi. Kas tõde on üldse olemas? Kas sa oled seda küsimust endale kunagi esitanud? Kas keegi on rääkinud tõtt?”

“Mõnes mõttes on kogu elu nagu suur unenägu. Ma vaatan sind, aga ma ei tea sinust tegelikult midagi – see on unenägu, unenäomaailm – selles ei ole üldse mingit reaalsust. Kui kogemise struktuur ei manipuleeri teadvust (või kuidas iganes sa seda nimetada tahad), siis on kogu elu suur unenägu, kogemuslikust vaatepunktist – mitte siit, vaid sinu vaatepunktist. Näed, sa omistad asjadele – mitte ainult esemetele, vaid ka tunnetele ja kogemustele – reaalsuse ja arvad, et need on reaalsed. Kui sa ei tõlgenda neid oma kogutud teadmiste seisukohalt, siis ei ole need asjad; sa tõesti ei tea, mis need on.”

“Julgus on kõrvale jätta kõik, mida inimene on enne sind kogenud ja tundnud. Sa oled ainus, kes on suurem kui kõik need asjad. Kõik on lõppenud, kogu traditsioon on lõppenud, ükskõik kui püha see ka poleks – siis alles saad olla sina ise – see on individuaalsus. Esimest korda muutud üksikisikuks. Niikaua kui sa sõltud kellestki, mõnest autoriteedist, ei ole sa üksikisik. Individuaalne ainulaadsus ei saa end väljendada, kui valitseb sõltuvus.”

“Minu elulugu ulatub teatud punktini ja siis see lõpeb – pärast seda ei ole enam elulugu. Soovimatus, mitte-haletsus, mitte-oht – neil asjadel ei ole minu jaoks mingit tähendust; need on valed, ja need ei ole mitte ainult valed, vaid võltsivad mind. Ma olen kogu selle asja lõpetanud.”

***

Ma ütlesin selle peatüki alguses, et “on ka teisi asju, mida ma olen lugenud, kus ta näib olevat endaga vastuolus, asju, millega ma ei nõustu või millest ma võib-olla ei saa täiesti aru.” Ilmselt nõustub U.G…..

“Ma eitan alati seda, mida ma ütlen. Ma teen avalduse, kuid see avaldus ei väljenda kõike, mida öeldakse, seega ma eitan seda. Sa ütled, et ma räägin iseendale vastu. Ma ei ole üldse vastuoluline. Ma eitan esimese väite, teise väite ja kõik teised väited – seepärast kõlab see mõnikord väga vastuoluliselt. Ma eitan seda kogu aeg, mitte mõttega jõuda mingisse punkti, vaid lihtsalt eitades. Minu rääkimisel ei ole mingit eesmärki.” ¹

1. Essential UG – “Minu õpetusel, kui te seda sõna soovite kasutada, ei ole autoriõigust. Te võite vabalt reprodutseerida, levitada, tõlgendada, valesti tõlgendada, moonutada, väänata, teha, mida soovite, isegi nõuda autorlust, ilma minu nõusolekuta või kellegi loata.” ↩︎