32. peatükk – Kaastunne

Küsimus: Kogu see mudel tundub mulle väga egoistlik viis elada. Kus on sinu süda? Kus on sinu kaastunne teiste inimeste valu ja kannatuste suhtes?

Vastus: Ma ei ole huvitatud “isekuse” õigustamisest või kaitsmisest. Ma jätan selle selliste inimeste hooleks nagu Robert Ringer (Looking Out for #1), Ayn Rand (The Virtue of Selfishness), Bud Harris (Sacred Selfishness: A Guide to Living a Life of Substance), David Seabury (The Art of Selfishness), Hellers (Healthy Selfishness: Getting the Life You Deserve Without the Guilt), ja Mahatma Gandhi(“Ole see muutus, mida sa soovid maailmas näha.“)

Mis puutub minu südamesse, siis see on nii avatud kui ei kunagi varem. Kui sa loobud kõigist hinnangutest, uskumustest, arvamustest ja hirmudest, ei saa sinu süda teha midagi muud, kui avaneda üha laiemaks ja olla täis armastust ja tunnustust kõige täiuslikkusele ja eriti armastust omaenda Lõpmatu Mina vastu.

Kuid kaastunne on hoopis teine lugu.

See on tõsi, kaastunne on uus vaimne moesõna, millele võib-olla on palju kaasa aidanud dalai-laama. Nagu “kohtuotsus”, on ka kaastunne tehtud nii, et see tundub “õige” ja sobiv ning “hea” asi. Tegelikult on kaastundlikkus muutunud valgustatuse tunnuseks ja kõige olulisemaks omaduseks, mis peab olema “heal” inimesel, samamoodi nagu “otsustusvõime” on muutunud intelligentsuse ja mõistuse sümboliks.

Aga uurime, mida kaastunne tegelikult tähendab…..

“Sügav teadlikkus teise inimese kannatustest koos sooviga neid leevendada.” ¹

“Sümpaatiline teadlikkus teiste hädast koos sooviga seda leevendada.” ²

Nende määratluste põhjal peaks olema selge, et kaastunne kuulub Inimmängu esimesse poolde, kinosaali, mitte aga teise poolde.

Miks? Mis on kaastundega “valesti”? Midagi ei ole “valesti”. See oleks hinnang. Kuid kaastunne nagu seda defineeritakse (ja praktiseeritakse) viib Mängija automaatselt selleni, et ta hindab kellegi teise kogemusi kui “halbu” või “valesid”, arvab, et tal on võimu muuta selle inimese reaalsust, ja et ta soovib seda teha; ja midagi sellist ei ole võimalik ega kohane Inimmängu teises pooles. See viib ka Mängija, kes püüab olla kaastundlik, paratamatult frustratsiooni, kurbusse ja mõnikord isegi meeleheitesse; ehk teisisõnu, see viib veelgi enam piirangutesse ja kitsendustesse.

Seega ei ole kaastunne oma olemuselt osa lõpmatust rõõmust. See ka ei tundu rõõmuna; tegelikult tundub “halb” samastuda kellegi teise valu ja kannatustega. Tegelikult peaksime end tundma “halvasti” kellegi teise pärast, kui me oleme kaastundlikud (“mul on tema pärast kurb”). Sõnaraamatus toodud sünonüümid kaastundele on “haletsus” ja “sümpaatia”. Ma kahtlen, kas keegi arvab, et “haletsus” ja “kaastunne” tunduvad rõõmsad.

Ühel Tamera ideelise kogukonna koosolekul tõusis üks Iisraeli noormees püsti ja teatas oma hiljutisest ilmutusest, et tema ainus ülesanne elus on olla õnnelik. Kõik juubeldasid, ja ruumi täitis rõõm, põnevus ja entusiasm. Siis tõusis püsti noor naine, guru tütar, ja manitses kõiki, et nad ei unustaks kõiki teiste valu ja kannatusi. Mull ruumis lõhkes kiiresti.

Proovige praegu meenutada, mis tunne on olla kaastundlik. Kas see tundub teile rõõmuna?

Sama saab teha näiteks armukadedusega. Kas see paneb sind armastama, kui tunda armukadedust? Kas see paneb sind tundma end avaralt ja võimsalt? Kas see loob sulle nii sooja ja mõnusa tunde, nagu armastus teeb? Samamoodi nagu armukadedus ei saa olla osa lõpmatust armastusest, ei saa kaastunne olla osa lõpmatust rõõmust. Nii lihtne see ongi.

Ainus viis, kuidas kaastunne võib tekitada sulle “hea” tunde, on see, et sa arvad, et olles kaastundlik, oled “hea” inimene.

***

Aga rääkida on veel rohkem. Võtame tükkideks lahti selle asja nimega kaastunne, kuna see on muutunud nii suureks nupuks Inimmängu esimeses pooles.

Pea meeles, et sinu tajutud holograafilised kogemused ei ole “reaalsed” ja et sinu Lõpmatu Mina loob sinu enda reaalsust. Pea meeles ka seda, et inimesed, keda näed oma hologrammides – “teised inimesed” – on näitlejad, kes mängivad sinu jaoks rolli ja loevad sõna-sõnalt käsikirja, mille on kirjutanud sinu Lõpmatu Mina. Mõtle veel kord meie holograafilise universumi analoogia peale, mis on loodud kui “väline kogemus”, et anda sulle ja sinu Lõpmatule Minale “sisemine kogemus”.

Mida iganes sa siis oma “reaalsuses” tajud, seda mängivad näitlejad, nagu filmis või näidendis, sinu jaoks – sinu kogemuse jaoks, sinu kasuks. Kui sa käisid oma kohalikus teatris näidendit vaatamas, võis seal olla emotsionaalne stseen, kus mõni sulle oluline tegelane tapeti, sandistati, vägistati, piinati, näljutati, asustati ümber või kuritarvitati. Kui tegemist on hea näidendiga, kus on professionaalsed näitlejad, veenev stsenaarium ja täiuslik lavastus, peaksid “tundma” seda, mida näidendi autor tahtis, et sa tunneksid – viha, pettumust, kaastunnet, kurbust, valu, kahetsust, kurbust ja tervet hulka muid emotsioone, millest ükski ei ole lähedane rõõmule. Aga just selleks oligi näidend mõeldud.

Pärast etendust lähed kõrval asuvasse baari jooki jooma, ja seal on juhuslikult samad näitlejad, keda sa just vaatasid. Aga nad on väga elus, terved, õnnelikud, vigastamata, naudivad õlut ja naljatlevad koos ülejäänud trupiga. Kui sa näed neid seal baaris, kas sa tunned nende suhtes samu emotsioone, mida tundsid näidendi ajal? Ilmselt mitte. Ilmselt tunneksid end veidi rumalalt, kui väljendaksid kaastunnet näitleja suhtes, keda sa just nägid näljasena, kes nüüd sinu ees istub ja sööb maapähkleid ja popkorni. Võiksid isegi minna ja tänada neid selle eest, kui head tööd nad tegid ja millise kogemuse nad sulle pakkusid, öeldes neile, kui sügavad tunded sul olid näidendi ajal, ning seejärel ühineda nende tähistamisega.

“Reaalsus”, mida sa “seal väljas” füüsilise universumina näed, on film – fantastiline 3D-film -, milles sa mängid osa. Kuid miski muu ei erine just vaadatud näidendist või filmist. Kõik, keda sa oma “reaalsuses” näed, on osa hologrammist ja mängivad rolli, mida sinu Lõpmatu Mina on palunud neil mängida ja mida nad on nõustunud professionaalsel tasemel täitma. Kui see roll on lõppenud, tõusevad nad lahinguväljalt või haiglavoodist või slummidest üles ja rõõmustavad, et nad tegid head tööd, et veenda sind, et nende mängitud tegelased olid reaalsed. Nad kinkisid sulle võimsa kogemuse, mida sinu Lõpmatu Mina soovis ja lõi. Aga ära aja asju segi ja ära hakka arvama, et nende mängitud stseenid olid midagi muud kui näitlejad, kes mängisid ajutisi rolle sinu Lõpmatu Mina kutsel.

Teine suur probleem kaastunde puhul on see osa, mis paneb sind tahtma “leevendada” või “pehmendada” kellegi teise kannatusi. Ausalt öeldes, kuigi see on kaetud väga vastuvõetava sotsiaalse varjundiga, on ülbuse tipp, arvata, et me teame paremini kui nende enda Lõpmatud Minad milliseid kogemusi teine inimene peaks saama. Isegi Mahatma Gandhi ütles: “Ole muutus, mida sa soovid maailmas näha.” Ta ei öelnud: “Mine ja muuda maailma selliseks, nagu sa seda näha soovid” või “Mine ja muuda teiste inimeste kogemusi selliseks, nagu nad sinu arvates peaksid olema”.

Samamoodi nagu sa usaldad oma Lõpmatut Mina looma enda jaoks kõige sobivamaid kogemusi, võime me usaldada teise inimese Lõpmatut Mina loomas tema jaoks kõige sobivamaid kogemusi, olenemata sellest, kuidas need kogemused sulle või mulle pealtnäha tunduvad.

Tegelikult ei ole ühtegi teist Mängijat, kes ilmuks sinu holograafilisse reaalsusesse, kelle olukorra muutmine oleks sinu kohustus. Samuti ei ole sul võimu ega volitusi seda muuta. Nende kogemused on nende jaoks sama hoolikalt valitud nende Lõpmatu Mina poolt, nagu sinu kogemused on olnud sinu jaoks. On aeg seda austada ning austada ja usaldada teiste Lõpmatuid Minasid ja meie endi valikuid, mitte arvata, et me teame paremini, mida nad peaksid kogema.

Pealegi ei saa soov kellegi teise kannatusi “leevendada” või “vähendada” midagi muud teha kui tekitada pettumust, viha ja depressiooni, sest sul ei ole võimu midagi teha. Kõik, mida sa teed, on proovimine, mis enamasti ebaõnnestub ja mille tulemusel tunned end halvemini. Seetõttu on kaastunne nii piirav mõiste, mis kuulub rangelt Inimmängu esimesse poolde.

***

“Olemasoleva reaalsuse vastu võideldes ei saa kunagi asju muuta. Et midagi muuta, tuleb luua uus mudel, mis muudab olemasoleva mudeli iganenuks.”

R. Buckminster Fuller

Kaastunde kontseptsioon kipub oma olemuselt panema meid seda tarkust eirama ja võitlema selle vastu, mida me näeme maailmas toimuvat. Paljud rahutöötajad võtavad näiteks loosungi “Ütle sõjale ja vägivallale ei”. Kuid juba ainuüksi sõja ja vägivalla vastu mõtlemine või tegutsemine kaastunde tõttu on tõepoolest võitlus olemasoleva reaalsusega.

“Aga oota hetk!” protesteerid sa. “Kas sa tahad öelda, et ma ei tohiks midagi teha, kui ma näen oma hologrammis teise inimese valu ja kannatusi? Kas sa tahad, et ma istuksin ja vaataksin lihtsalt pealt, kuidas last pekstakse või naist vägistatakse või inimesed surevad nälga või haigustesse?”

Absoluutselt mitte. Ma ei ütle üldse seda. Kuid  esimese poole kaastunde asemel, mis võib viia ainult suuremate piiranguteni, määravad sinu reaktsiooni Inimmängu teises pooles pigem empaatia (mitte kaastunne) ning eetika ja põnevus. Ma mõtlen järgmist….

Kui oled protsessi läbi viinud nende hologrammikogemustega, millega sa teise poole alguses kokku puutud – iga kord, kui oled tundnud ebamugavust kellegi või mingi konkreetse olukorra suhtes -, siis näed neid valu ja kannatuse juhtumeid, mis võivad sinu hologrammi tulla, hoopis teisiti. Kuid on midagi äärmiselt olulist, mida tuleb meeles pidada: seni, kuni tunned ebamugavustunnet – ja see hõlmab ka ebamugavustunnet nagu kaastunne -, määrad sa ikka veel võimu “sinna välja” ja endiselt on olemas hinnang. Ainult siis, kui sa näed kellegi teise valu ja kannatusi ilma hinnanguta, et see on “halb” või “vale” või “vajab muutmist”, saad sa puhtalt tegutseda. Siis oled vaba, et järgida oma põnevust ja rõõmu igas konkreetses olukorras.

Näiteks küsitakse minult sageli, mida ma teeksin, kui ilmuks hologramm, kus minu ees pekstakse last. Ausalt öeldes ei saa ma sulle ühest vastust anda, sest see sõltub väga palju olukorrast. Kuid minu enda eetika võib panna mind tahtma midagi ette võtta, sest ma olen nende holograafiliste kogemuste hooldaja, mille minu Lõpmatu Mina on minu jaoks loonud.

Võib-olla ma astuksin täiskasvanu ja lapse vahele ja teataksin täiskasvanule, et ma ei mõista tema tegevust hukka, kuid ma nõuan, et ta peksaks lapse asemel mind, ja ma ei osutaks vastupanu. See on siiski vaid üks võimalus. Ma ei hinda mingil juhul seda, mis toimub, kui “õige” või “vale” või “hea” või “halb”, ega hinda nende rolle mängivaid näitlejaid, ega arva, et ma pean või peaks muutma tegevust ennast. Aga praegu võin ma ette kujutada, et minu isiklik põnevus- ja rõõmutunne oleks pigem ise peksa saada, kui vaadata, kuidas last pekstakse. Samuti ei lööks ma kunagi tagasi ega üritaks end kaitsta. Mahatma Gandhi samuti mitte, nagu ta ikka ja jälle tõestas.

Hästi. See on konkreetne individuaalne olukord. Mis saab miljonite inimestega, kes nälgivad maailmas, kus tapetakse ja sandistatakse iga päev lugematutes sõdades ja muus vägivallas, kes on kodutud, näljased ja haiged – mis on päris suur osa maakera elanikkonnast, kui me vaatame ja usume teleuudiseid? Mis saab neist?

“Ole see muutus, mida sa soovid maailmas näha,” ütles Gandhi. Nii et siin on veel üks raske kontseptsioon….

Hoolimata kõigist valudest ja kannatustest, mida meile “seal väljas” näidatakse, on meie kui Mängija ainus ülesanne Inimmängu teises pooles “tagasi nõuda” jõudu, mille me “sinna välja” esimeses pooles määrasime, ja võtta ette sõit tagasi lõpmatu rõõmu, lõpmatu jõu, lõpmatu tarkuse, lõpmatu külluse ja lõpmatu armastuse juurde. Meie ainuisikuline vastutus on elada omaenda reaalsust.

Tegelikult, kui meie hologrammid sisaldavad pilte valust ja kannatustest “seal väljas”, siis peamiselt seetõttu, et meie Lõpmatu Mina püüab meile näidata, kuhu me esimeses pooles võimu loovutasime, ja annab meile võimaluse seda “tagasi nõuda”. Need holograafilised kujutised valust ja kannatustest ei ole meile, et me teeksime midagi nendega, vaid meile kui üksikutele Mängijatele, et me teeksime midagi endaga. Lihtsamalt öeldes, kellegi teise valu ja kannatused, mis leiavad tee meie hologrammidesse, on võimalus lahkuda hinnangutest ja kaastundest ning uurida uut viisi tunnete ja tegutsemise kohta.

Tuleta meelde, mida me ütlesime “teiste inimeste” kohta kahekümne neljandas peatükis….

“Teised inimesed” täidavad sinu hologrammikogemuses kolme peamist eesmärki:

• Et peegeldada midagi, mida sa enda kohta mõtled või tunned
• Anda sulle informatsiooni või ülevaateid.
• Et panna midagi liikuma, et toetada sind ³

See hõlmab ka kõiki “teisi inimesi”, kelle kohta sa nüüd otsustad, et nad kannatavad ja on vaevatud; ja kusagil selles nimekirjas ei ole kirjas, et “teised inimesed” teenivad eesmärki, et sa “päästaksid” neid nende kogemustest.

Sellegipoolest hakkame selle aja jooksul tundma sisemiselt põnevust – põnevust, mis sunnib meid midagi tegema. Nii et kui ma näen oma hologrammis kedagi teist, kes kannatab, ja ma ei mõista seda hukka ega lange sinna lõksu, et tahan seda muuta, siis võin leida, et see on täiesti rõõmustav ja põnev, et ma ikkagi midagi ette võtan.

Mis siis, kui keegi minu hologrammis palub minult abi? Ma annan seda hea meelega, kui see pakub mulle täielikku rõõmu – ilma hinnangute või ebamugavustundeta – ja kui mul ei ole mingeid ootusi tulemuse suhtes.

Palun ära mõista mind valesti. Mind puudutab sageli väga sügaval tasandil, kui ma näen oma hologrammis kedagi, kes kannatab, ja ma annan oma abi, kui mind palutakse, kui ma saan seda teha ilma kavatsuseta asju parandada, muuta või täiustada. Kuid ma tean ka, et neil on võimatu olla ohver, nagu ka minul on võimatu olla  kellegi või millegi “seal väljas” ohver; seega pakun oma toetust igal võimalikul viisil, kui neil on selline raske ja piirav kogemus, sest ma tean, et nad mängivad Inimmängu esimeses pooles. See pole tegelikult midagi muud, kui kellelegi julgustust anda, kes on alles esimesel tõusul, toetades teda igal võimalikul viisil, et ta “peaks vastu!”.

See võib olla toores näide, kuid see on parim, mis mulle praegu pähe tuleb. Keegi hüüab mulle mäest ülespoole sõitva vaguni juurest. Nad ütlevad, et neil on halb ja vajavad abi. Ma teen kõik, mis minu võimuses, et jõuda nende juurde, toon neile oksekoti, hoian nende juukseid tagasi, kui nad oksendavad, pakun neile julgustavaid sõnu või annan neile mis tahes abi, mida iganes ma sel ajal saan. Mida ma ei tee, on see, et hindan nende kogemusi kui “valesid” või et need peaksid olema teistsugused ja vajavad muutmist, või et ma tunnen neile kaasa, või haletsen neid, või püüan neid vagunist maha tõsta. Ma olen seda kogenud; see ei ole hea tunne ja ma tean seda. Ma tean ka, et kogemus, mida nad kogevad, on nende jaoks hoolikalt valitud Lõpmatu Mina poolt, ja see on neile sel hetkel ideaalne. Lõppude lõpuks ei saa nad sõita Ameerika mägedel, ilma et nad läheksid üles esimesest mäest.

***

On vana ütlus, et alkohoolik ei loobu enne, kui ta on piisavalt palju joonud. A Course in Miracles ütleb: “Kui su vennad paluvad sinult midagi, siis tee seda, sest see ei ole oluline.” ⁴ Kui su alkohoolikust “vend” palub sinult midagi juua, siis mida täpselt on “kaastundlik” teha? Vastavalt taastumise põhimõtetele ja A Course in Miracles, oleks see võib-olla see, et annaksid talle joogi, mida ta palub, selle asemel, et mõista kohut ja püüda muuta tema kogemust, sest sina tead, mis on temale parim.

Loomulik on soov, et kõik Mängijad, keda me oma hologrammides kohtame, kogeksid sama rõõmu ja jõudu ja küllust ja armastust, mis meil on; ja kui me näeme, et keegi teine meie hologrammis ei ole selles seisundis, siis võime kergesti soovida neile midagi muud ja soovida, et nad ühineksid meiega teise poole rõõmus ja jõus ja külluses ja armastuses. Mida me aga saame mitte teha, on otsustada, et nende olukord on “halb” või “vale” või et meie olukord on “parem” kui nende olukord, ja siis püüda midagi teha, et nende olukorda muuta.

Palju aastaid tagasi loobusin mõttest püüda “päästa maailma” või isegi lõpetada sõda sellel planeedil, kui mõistsin, et sõda oli minu enda elus olnud väga väärtuslik kogemus (kui mitte muud, siis selleks, et näidata mulle, kes ma ei ole ja kuidas ma ei taha käituda); ja “kes ma olen, et püüda piirata teiste inimeste kogemusi, kes võiksid samadest võimalustest kasu saada”. Täna olen põnevil selle üle, kuidas laadida alla teisi sagedusi Väljast (nagu selgitatakse kolmekümne kuuendas peatükis), mis loovad rahulikku ja harmoonilist elu planeedil Maa, kuid ilma igasuguse hinnanguta, et kõik inimesed peaksid nii elama või et see, kuidas teised inimesed praegu elavad, on kuidagi “vale”.

***

Noor Iisraeli mees tahtis Tameras öelda, et selle asemel, et takerduda kellegi teise valusse ja kannatustesse ning tunda seda valu ja kannatust ise, otsustas ta, et tema ainus ülesanne on “olla õnnelik” – anda teistele lootust ja inspiratsiooni ning eeskuju, kuidas nende elu võiks olla teistsugune.

Ma kahtlen tõsiselt, kas need, kes kannatavad, tahavad, et me ühineksime nende viletsusega. Ma ei usu, et nad tahavad, et me neid “haletseksime” või “tunneksime nende valu”. Ma arvan, et selle asemel eelistaksid nad, et me “oleksime õnnelikud”, et nad teaksid, et see on võimalik ka neile.

Seega, selle asemel, et olla kaastundlik Inimmängu teises pooles, järgime oma põnevust, rõõmu ja kirge, ja teeme kõik, mida tunneme, et meid suunab meie hologrammi kogemuste suhtes tegema, kui sellega ei kaasne hinnanguid ega ebamugavust.

Lõppude lõpuks ei ole maailma vaja päästa. See on täiuslik just sellisena, nagu ta on, kuni kõige väiksemate detailideni välja.

Maailma päästmine, nii imeline kui see pealtnäha ka ei ole, pole mitte ainult ülbuse tipp, kui arvad, et tead, kuidas maailm peaks olema, vaid ka üks kõige kavalamatest ahvatlustest, mida ego – Maya – on oma võimu ja olemasolu säilitamiseks välja mõelnud.

Ma saan aru, et tänapäeval on palju sotsiaalset survet olla kaastundlik; kuid tegelikult on kogu see kaastunde asi üks suurimaid valesid, mis hoiab inimesi kinosaalis, sel lihtsal põhjusel, et keskendumine kaastundele teiste suhtes hoiab Mängijad enese poole vaatamast. Niikaua kui sinu aeg ja tähelepanu on seotud teiste valu ja kannatuste leevendamisega, ei ole sul kunagi aega omaenda hinnangute, uskumuste, arvamuste ja hirmude töötlemiseks. Selle asemel klammerdud elu eest selle ego kihi külge – selle identiteedi, mida sa ei ole -, mida nimetatakse “kaastundlikuks”.

(Kui sa hüppasid siia kuueteistkümnendast peatükist “Kohtumõistmine”, saad tagasi minna sinna, kus sa lugesid, klõpsates siin.)

1. American Heritage Dictionary – compassion (Sõnaveeb – kaastunne) ↩︎
2. Merriam-Webster Dictionary – compassion (Eesti keele seletav sõnaraamat – kaastunne) ↩︎
3. Scheinfeld, Robert. Journey to the Infinite: home transformational system ↩︎
4. A Course in Miracles, p. 206 ↩︎