16. peatükk – Kohtumõistmine

Pärast tunde kestnud vaimset autolüüsi kirjutasin lõpuks midagi, mis on tõsi:

Kohtumõistmine on igasuguse valu ja kannatuste allikas.

See võib olla tõsi ainult minu puhul, kuid ma kahtlen selles.

Kui sa oled nagu mina ja paljud teisedki, siis on sul olnud isiklikke kogemusi, mis kinnitavad seda tõde, mida sa ei pruugi olla teadvustanud…..

Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui oled end lõikunud terava noaga, näiteks köögivilju hakkides, kuid sa ei olnud selles kindel; nii et sa lõpetasid hakkimise ja vaatasid, ja siis nägid verd. Millal valu algas? Alles siis, kui nägid verd ja hindasid vigastust valusaks. Lõige ise ei tekitanud valu, kuni sa seda ei vaadanud.

On hulgaliselt teisi näiteid sellest, kuidas inimesed ei tundnud väga valusaid vigastusi, sest nad olid keskendunud millelegi muule, näiteks lapse päästmisele autoõnnetusest; ja alles siis, kui nad peatusid, et vaadata ennast – või kui arst või meditsiiniõde pani neid keskenduma oma vigastustele -, tundsid nad valu. See on muidugi üks teooria sütelkõnni ja muude populaarsete motivatsioonitseremooniate taga.

Tavaliselt aga hindame me kogemuse valusaks – kas füüsiliselt, vaimselt või emotsionaalselt – kohe, kui see juhtub, või võib-olla isegi enne seda. Me läheme läbi elu andes ka eelhinnanguid, et mis tahes hulk erinevaid kogemusi võiks olla valusad, kui me nendega kunagi kokku puutuksime. Kuid see on hinnang, mis tekitab valu ja kannatusi, mitte kogemus ise.

Kõik holograafilised kogemused, mida kõik Lõpmatu Mina Mängijad loovad, on täiesti neutraalsed. Ainult Mängija hinnangulised reaktsioonid ja vastused nendele kogemustele põhjustavad draamat, konflikti, valu ja kannatusi.

Siin on lühidalt öeldes vastus iidse küsimuse kohta, miks “Jumal” peaks maailmas valu ja kannatusi tekitama. “Ta” ei tee seda. “Meie” teeme seda oma reaktsioonidega ja vastustega täiesti neutraalsetele holograafilistele kogemustele.

***

Inimlaste elu kinosaalis põhineb täielikult hinnangutel. Nad elavad sellest kontseptsioonist, nad ei suuda sõna otseses mõttes kujutada ette elu ilma selleta, on hinnangutest loobumise vastu ja mõned isegi vihastuvad sellise ettepaneku peale. Kuidas oleks võimalik ellu jääda, ilma et kõike hindaks “heaks” või “halvaks”, “õigeks” või “valeks”, “paremaks” või “halvemaks”? Loomulikult ei suuda nad ka ette kujutada elu ilma draama ja konfliktideta; ega näi seda ka tahtvat.

Kõigi maailma suuremate religioonide ja vaimsete filosoofiate keskmes on kohtumõistmine. Näiteks on “Jumal” kõrgeim kohtunik ja “Tema” mõistab sinu ja sinu mõtete ja tegude üle kohut, et otsustada, kas sind ootab igavene õndsus või hukkamõistmine.

Kõik sotsiaalsed moraalid (“mis tahes ühiskonna konkreetsed normid, voorused või väärtused” ¹ või “vastavus õige käitumise reeglitele” ² ) põhinevad hinnangul selle kohta, mis on “õige” või “vale” käitumine; ja me olemegi määranud “kohtunikud”, kes teevad neid otsuseid kohtus.

Kuid kui Inimlapsed suunduvad kino tagumisse otsa, hakkavad mõned neist peagi kahtlema kohtuotsuses kui mõistes. Võib-olla ei olegi nii “hea”, nii “õige”, nii “vaimne” olla teiste inimeste üle nii otsustav. Siiski ei räägi isegi Inimtäiskasvanud tõsiselt sellest, et nad loobuksid täielikult kohtumõistmisest.

Kõik see on täiesti arusaadav ja täiuslik, sest hinnangute andmine on liim, mis hoiab illusiooni “Inimmängu” esimeses pooles töös.

Täielik hinnangute andmisest loobumine on ehk kõige radikaalsem samm, mida iga inimene saab teha, mistõttu on selle raamatu alapealkiri “Uus ja radikaalne lähenemine vaimsele arengule”. See on ka kõige rõõmsam viis elada, sest ilma hinnanguteta on kõik kogemused “seal väljas” täiuslikud ja midagi ei ole vaja muuta, parandada või täiustada.

Nüüd, kui sa oled kookonis, soovitan ma, et kui soovid mängida mängu teist poolt ja viia lõpule oma metamorfoos liblikaks, siis on aeg täielikult loobuda hinnangutest. Vaatleme siis lähemalt “kohtumõistmist” ennast.

Nagu ka “teadvust,” ei saa ilmselt lihtsalt ja üheselt defineerida “hinnangut“. American Heritage Dictionary ütleb järgmist (jättes välja juriidilised ja religioossed määratlused):

1. Arvamuse kujundamine pärast kaalumist või kaalutlemist.

2. Vaimne võime tajuda ja eristada seoseid; eristusvõime.

3. Oskus kujundada arvamust, eristades ja hinnates

4. Oskus hinnata olukordi või asjaolusid ja teha usaldusväärseid järeldusi; hea tunnetus.

5. Arvamus või hinnang, mis on moodustatud pärast kaalumist või kaalutlemist, eriti ametlik või autoriteetne otsus.

6. Väide millegi kohta, mida usutakse. ³

…ja Merriam-Websteri sõnaraamat ütleb järgmist:

1. Ametlik autoriteetse arvamuse avaldamine.

2. Arvamuse või hinnangu kujundamise protsess, mille käigus eristatakse ja võrreldakse

3. Väide, mis kinnitab midagi, mida usutakse või väidetakse. ⁴

Esmapilgul võiks öelda, et nendel definitsioonidel ei ole midagi pistmist hinnangutega “õige” või “vale”, “parem” või “halvem”, “hea” või “halb”, sest neid konkreetseid sõnu vaevalt mainitakse. Kuid vaatame lähemalt….

“Usaldusväärsete järelduste tegemine” eeldab hinnangut, et on olemas “ebausaldusväärsed järeldused”. “Hea tunnetuse” omamine eeldab hinnangut “halva tunnetuse” olemasolu kohta.

“Seoste eristamine”, “hindamine”, “võrdlemine” eeldavad ja nõuavad “võrdlust” – tavaliselt “õige ja vale”, “hea ja halva”, “parema või halvema” või “hea ja kurja” vahel.

Räägime ka sellest, mida hinnangute andmine ei ole. Näiteks see, et keegi on paks, ei ole hinnang, kui see on tõene faktiväide. See muutub hinnanguks, kui on vähimgi veendumus, et inimene on paksuse tõttu “vale” või et ta peab midagi oma “paksuse” osas parandama, muutma või ette võtma. Kahjuks on ego jaoks väga lihtne püüda varjata ja õigustada hinnangut, väites, et see on tegelikult lihtsalt faktiline tähelepanek; seega on kookoni varajases staadiumis sageli mõistlik käsitleda kõiki selliseid mõtteid ja avaldusi kui hinnanguid.

Tõsi on see, et meid kõiki õpetatakse juba väga noorest east alates olema otsustusvõimelised, st kujundama veendumusi ja arvamusi kellegi või millegi kohta, otsustades kõigepealt, mis on “parem või halvem”. Tegelikult õpetatakse meile, et on “hea” omada “head otsustusvõimet” ja tunda nende kahestumise erinevust.

Seda nimetatakse “duaalsuseks – kahe või kaheosalisuse seisundiks või omaduseks.” ⁵

Me kõik elame duaalsuse seisundis seni, kuni oleme kinosaalis.

***

Kui “duaalsus” on “kahe või kaheosalise olemise seisund või kvaliteet” – “õige ja vale”, “hea ja halb”, “parem ja halvem”, “hea ja kuri” -, siis tuleks ilma hinnanguteta, ilma kaheks jaotamiseta elamist nimetada “mitte-duaalsuseks”. Kuid paljud erinevad rühmad kinos on seda sõna hakanud muudes tähendustes kasutama. Tegelikult näib, et mitte-duaalsus on muutunud viimaseks New Age’i moeröögatuseks, kuigi see on olnud olemas juba pikka aega, alustades Upanishadidest (“advaita”) läbi Vana-Kreeka kuni budismi, jooga ja zenini.

Ilmselt on see rohkem seotud “Ühtsuse” ehk monismiga (“reaalsus on ühtne tervik ja kõiki olemasolevaid asju saab seostada või kirjeldada üheainsa mõiste või süsteemi abil ⁶ )….

“Ma ei näe end enam eraldi indiviidina, kes elab eraldi objektide maailmas, vaid tunnen end pigem ühe lainena, mis kuulub ühtsesse energia ookeani. On olemas mitte-dualistlik maailmavaade, mis on asendanud varem kehtinud, tohutult väiksema eneseidentiteedi. Eraldiseisva mina kontseptsioonist loobumine põhjustas energeetilise laienemise keha piiridest väljapoole kõike. Lapselik rõõm ja imestus on asendanud täiskasvanuliku kriitika. Kuidagi on tunnistatud, et elu olemus on ühtne.” ⁷

Mul oli sellega raskusi, sest ma ei räägi New Age’i keelt. (Sellest räägime rohkem selle raamatu kolmandas osas peatükis kakskümmend viis “Kas me kõik oleme üks?”). Aga siis põrkasin kokku….

“Mitte-duaalsus on esialgu raskesti mõistetav mõiste, sest meel on harjutatud tegema maailmas eristusi, ja mitte-duaalsus on erinevuste hülgamine.” ⁸

Erinevuste hülgamine… Hurraa! Ma mõtlesin. Paistab, et keegi jagab seda… ja siis ta lisas….

“Täpsustatuna, et mitte kõik erinevused on kõrvaldatud, vaid lihtsalt muudetud suheteks.” ⁹

Ups, vabandust, ma ei saa aru. Mida see tähendab? Kus on need read, mis räägivad meie igapäevastest hinnangutest, mis ise on suhted “hea” ja “halva” vahel jne.

Siis avastasin, et mitte-duaalsusest on kirjutatud tuhandeid ja tuhandeid lehekülgi raamatuid ja muud materjali. Ilmselt on seda teemat üsna raske mõista ja selgitada.

Aga ma ei näe probleemi ega vajadust kõigi nende raamatute järele. Mida on vaja seletada? Loobuge hinnangutest, laske lahti kaheks jagamisest, lõpetage duaalsuses elamine. Kogu lugu.

Hüva, kui me ei saa nimetada hinnanguteta elamise seisundit “mitte-duaalsuseks”, siis kuidas me saame seda nimetada? Kahjuks ei suutnud ma ühtegi tõeliselt lahedat terminit välja mõelda, nii et leppisin esialgu “neutraalsusega”.

***

Näib nii, et tundel, mis meis tekib, kui me jääme kauaks Inimtäiskasvanuks – et sügaval sisimas kahtleme, kas see, et me oleme nii hinnangulised, on ikkagi nii “hea” asi – on mingi tõepõhi. Tänu kvantfüüsikale ja Inimmängu mudelile teame nüüd, et tegelikult ei ole midagi, mille üle otsustada. Holograafilised filmid, mida me nimetame oma eluks, ei ole reaalsed, nii et mis kasu on nende üle kohut mõista? Kogemused, mis meil on, loodud meie endi Lõpmatu Mina poolt, on täiuslikud täpselt nii nagu nad on ja täiesti neutraalsed, nii et mida siis hinnata? Ja kes me oleme, et arvame, et meil on võime või volitused otsustada, mis on “õige” või “vale”, ja mille alusel?

Ei, vaimsus ei ole enam vajalik selleks, et loobuda hinnangutest; te ei pea “uskuma”, et on “parem” olla hinnanguteta. Kuigi see võib kõlada väga radikaalselt, on meie holograafilise universumi toimimise tõelise mõistmise järel kõigist hinnangutest lahti laskmine lihtsalt järgmine loogiline samm.

Paljud inimesed, kui nad jõuavad sellesse punkti, ei saa enam sellest edasi. “See on täiesti vajalik,” ütlevad nad, “et teaksime vahet õige ja vale vahel. Ilma hinnanguteta võiks keegi teha mida iganes ja maailmas valitseks kaos.”

Minu esimene vastus on küsida: “Kuidas me teie arvates oleme siiani koos hinnangutega hakkama saanud?” Kas need pole mitte hinnangud, mis on viinud sõdade, vägivalla, tagakiusamise, diskrimineerimise, inkvisitsioonide, nõiajahi, armukadeduse, abielulahutuste, mõrvade, piinamise, rõhumise ja terve rea teiste traditsiooniliste inimlike tegevuste juurde?

On tõsi, et meile on kogu Inimmängu esimese poole jooksul öeldud, õpetatud ja sisendatud, et kohtumõistmine on absoluutselt vajalik; ja õigusega, sest see oli esimese poole toimimiseks hädavajalik. Aga nii nagu me lõpuks avastasime, et Maa ei ole lame ega ole meie päikesesüsteemi keskpunkt, on aeg tunnistada, et meie enda hinnangud on meie kogemuste ja seega kogu meie valu ja kannatuste põhiline põhjus. Kõik on vastupidine: See on kohtumõistmine, mis tekitab kaose, mitte selle puudumine!

Pealegi on “keegi võiks teha mida iganes ja maailmas valitseks kaos” väide, mis omistab võimu “sinna välja” ja ignoreerib asjaolu, et see “keegi” ja “maailm”, millele viidatakse, on osa isiklikust individuaalsest ja ainulaadsest holograafilisest kogemusest, ja mitte midagi muud. Neil ei ole iseseisvat, objektiivset reaalsust.

Leidsin internetis selle essee, mis on kirjutatud rangelt kristlikus keeles kellegi poolt, kes ilmselgelt ei ole millegi “ekspert” (nagu mina), ja võib-olla aitab tema sõnastus teistel seda paremini mõista…..

“Jumal on kõiki armastav, seega ei saa Jumala silmis olla mingit eelistatud käitumisviisi (või mõtteviisi). Kui ei ole soositud mõtte- ja käitumisviisi, siis kõik mõtted ja teod peavad olema Jumala poolt lubatud. Seega ei ole olemas universaalset mõtte- või käitumisnormi, vaid ainult isiklik. Kui kõik mõtted ja tegevused on lubatud, ei saa olla “õiget” või “valet” teed. Mõtete ja tegude üle ei saa langetada hinnangut, sest vastasel juhul on mõtetele ja tegudele seatud tingimused. Kui Looja ei sea mõtlemisele ja tegevusele tingimusi, siis ei ole olemas õiget ega valet! Õige ja vale peavad siis olema inimlik, mitte universaalne mõiste. Jeesus ütles: “Ärge pange vastu kurjale” (Mt 5:39) Jeesus mõistis universaalset seadust. Paha ei ole olemas, vaid ainult kontrast ning mõtte- ja käitumisviiside mitmekesisus. Kurjus, nagu ka õige ja vale, on hinnang, mis tavaliselt põhineb hirmul ja mida tehakse teiste mõtete ja tegude suhtes. Mida rohkem millegi vastu ollakse, seda rohkem energiat sellele antakse ning seda suuremaks ja võimsamaks see muutub.” ¹⁰

***

Rääkides kristlusest, on üks suurimaid “vihjeid” ja “viiteid”, et kohtumõistmisest lahti laskmine on järgmine radikaalne samm inimese jaoks, selgelt näha Piibli esimeses raamatus…

“Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.” ¹¹

Pane tähele, et keset Eedeni aeda ei olnud mitte ainult üks puu, vaid kaks puud: Elupuu ja Hea ja kurja tundmise puu.

Siis lõi Jumal mehe ja naise…

“Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud” ¹²

Pange tähele, et mees ega naine ei andnud siinkohal mingit hinnangut nende alastioleku üle. Kahjuks ei kestnud see häbi puudumine kaua. Madu veenis naist, kes seejärel veenis meest, sööma vilja Hea ja kurja tundmise puust…

“Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.” ¹³

Hea ja kurja tundmise puust söömine tähistas inimkonna jaoks hinnangute andmise algust. Mees ja naine mitte ainult ei arvanud, et alasti olemine on nüüd midagi, mida tuleb häbeneda ja varjata, vaid nad arvasid ka, et nad on teinud midagi valesti. Sellest hetkest alates on elu Maal täis “hea ja kurja”, “õige ja vale”, “parema ja halvema” kahestumist, ja nii on see ka tänapäeval.

Niipalju siis Hea ja hurja tundmise puu kohta, mis on lihtsalt teine nimi Kohtumõistmise Puu jaoks.

Mis saab Elupuust? Milline oli selle mõju inimesele, kui ta sellest sõi?

Kahjuks ajas Jumal Piibli järgi inimese Eedeni aiast välja, enne kui ta sai süüa elupuust, jättes inimkonna kogu senise eksistentsi kohtumõistmise alla.

“Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud.” ¹⁴

Nii algab Piibel. Aga kuidas see lõpeb?

Piibli viimasest raamatust “Johannese ilmutus”…

“Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele:  Võitjale ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis.” ¹⁵

Seega saab inimkond lõpuks ometi süüa Elupuust, kui ta “võidab”. Aga “võidab” mida?

Kontekstis on selle tähendus selge: “võidab” kohtumõistmise, “võidab” selle, mis algas hea ja kurja tundmise puust söömisega.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei räägi Ilmutusraamat maailma lõpust ega isegi mitte lõpulahingust hea ja kurja vahel, mille võidab hea (sest seda ei juhtu); ja kuigi tavaliselt räägitakse sellest kui “Harmagedoonist”, esineb see sõna kogu raamatus ainult üks kord (Ilm 16:16) ja viitab tõenäoliselt tegelikule paigale, mis asub umbes kuuskümmend miili Jeruusalemmast põhja pool. ¹⁶

Ilmutusraamat räägib hoopis sellest, et “hea” ja “kuri” on hinnangud ning võitlus seisneb selles, et mõlemast lahti lasta. Tegelikult võib Piiblit vaadelda mitte ainult kui inimkonna arengulugu, vaid ka kui ühe inimese lugu (kuid see metafoor täidaks eraldi raamatu).

Või kui soovid, siis poeet Rumi:

“Teiselpool õige ja vale arusaamasid on väli – ma saan sinuga kokku seal. ¹⁷.”

Tuleta meelde, et Välja on defineeritud kui “kõigi võimaluste väli” ¹⁸ – mitte ainult need võimalused, mis on kellegi hinnangul “õiged”, vaid kõigi võimaluste. Just sellest Väljast loob Lõputu Mina oma Mängijale kogemuse ja arvestades selle allikat (Välja), ei saa see kogemus olla ka “õige” või “vale”.

***

Sa võid mõelda, et ma langen omaenda lõksu ja hindan “kohtuotsuse” “valeks”. Ei ole. Kohtumõistmine oli ideaalne vahend Inimmängu esimese poole mängimiseks, sest see tekitas maksimaalse hulga piiranguid. Teisel poolel see lihtsalt ei toimi. See on osa röövikust, mille “vastse struktuurid on lagunenud”.

“Aga… aga… aga,” ütled sa, “kuidas ma saan vaadata maailmas toimuvaid kohutavaid asju – kuritegevus, vaesus, haigused, nälg, Maa hävitamine, sõda, vägivald, laste kuritarvitamine, kodune väärkohtlemine ja nii edasi – ja öelda, et need asjad on okei, et nad on “neutraalsed”, et ma ei peaks neid hindama? Ma ei taha neid asju oma ellu ega ka kellegi teise ellu. Kus on sinu süda? Kus on sinu kaastunne teiste inimeste valu ja kannatuste suhtes?”

Head küsimused – liiga head, et sellest peatükist kergekäeliselt mööda minna. Nii et kui sul on tõesti raskusi selle punkti ületamisega, siis soovitan sul lugeda kolmanda osa kolmekümne teist peatükki, “Kaastunne”, ja siis tulla siia tagasi, et jätkata.

Mis puutub sellesse, et “ei taha neid asju oma ellu”, siis seda nimetatakse “vastupanuks”, millest me peagi räägime.

***

Ma ei olnud juba ammu tundnud mingit ebamugavustunnet. Elades Hispaanias Vahemere rannikul ja kirjutades seda raamatut ma lihtsalt nautisin elu suure rõõmuga.

Siis, kui ma selle konkreetse peatüki kallal töötasin, mainisin ühele heale sõbrale uudist, et Hispaania üritab moslemite burkat keelustada, nagu seda tegi hiljuti Prantsusmaa. Olin üllatunud, kui ta vastas sellele täieliku ja ühemõttelise toetusega ning alustas seejärel loendiga hinnangulistest arvamustest burka, moslemi meeste, islami ja religiooni kohta üldiselt. Olin viimase kuu jooksul kannatlikult kuulanud teisi sarnaselt hinnangulisi arvamusi ja uskumusi erinevatel teemadel, sest teadsin, et ta on sügaval oma protsessis ja need asjad tulevad loomulikult esile; kuid see oli rohkem, kui ma ootasin.

Mul oli kolm vahetut reaktsiooni: hämmastus, pettumus ja kurbus.

Kui ma seda sõpra esimest korda kohtasin, oli ta vihane, ülbe, väga isepäine ja depressiivne mees, kellel oli väga suur ja kangekaelne ego, kuid suur ja helde süda ning valmisolek õppida ja areneda. Ma ütlen seda kõike tähelepanekuna ja mitte kui hinnangut, sest ma ei arvanud, et ta oli “vale”, kuna oli selline, ja mul polnud vajadust või soovi, et ta muutuks; pealegi olin ma ise täpselt selline, kui ma olin Inimtäiskasvanuna kinosaalis. Kuid ma nägin meie sõpruse viimase aasta jooksul temas palju muutusi, mis olid peamiselt tingitud sellest, et ta õppis Robert Scheinfeldi tööd, luges kõiki kolme Jed McKenna raamatut ja pidas arvukaid vestlusi holograafilise universumi ja liblikaks saamise teemal. Ma tõesti ei suutnud uskuda, mida ma seekord kuulsin, sest ta näis olevat nende arvamustega täiesti rahul ja ei näidanud mingeid märke sellest, et ta tunnetaks nende täiesti hinnangulist alust või vajadust neid töödelda, kui ta tõesti tahaks elada neutraalsuses.

Umbes viisteist sekundit ma andsin tema kohta hinnanguid selle vahejuhtumi pärast ja tahtsin, et ta muutuks, kuid kiiresti meenus mulle, et ka tema luges ainult minu enda Lõpmatu Mina poolt minu jaoks kirjutatud käsikirja, ja et tema mõtlemine ja käitumine oli tõepoolest täiuslik – mis tähendas, mina pidin omaenda ebamugavustunde üle Protsessi läbi viima ja tegema oma vaimse autolüüsi.

Ma nägin selgelt, et minu pettumus tulenes mõttest – ja hirmust -, et ma olen tõesti üksi. Minu sõber oli oma huviga eneseteostuse vastu andnud mulle lootust, et sõpradel on võimalik seda protsessi koos läbida, üksteist toetada, isegi moodustada kookonite ja hiljem liblikate kogukond. Me olime tundide kaupa rääkinud koos katamaraani ehitamisest ja kutsunud teisi meiega koos purjetama nädalastesse töötubadesse, et saada aimu, mis tunne on elada mittehinnangulises neutraalsuses. Kuigi ma teadsin, et selliste plaanide tegemine on mõttetu – et minu Lõpmatu Mina vastutab kõigi minu kogemuste loomise eest, mitte mina -, nautisin ma täielikult unistamist ja armastasin seltskondlikku koosolemist. Aga kuidas, mõtlesin ma, saaksin ma jätkata sellist juttu – rääkida sellest, kuidas pakkuda teistele keskkonda, kus ei mõisteta kohut – mehega, kes ikka veel õigustab omaenda hinnanguid.

Minu kurbus põhines küsimusel – ja hirmul -, et kogu see teema on liiga palju, et keegi tõesti “mõistaks”, kui tema ei saa vähemalt nii palju aru pärast seda, kui ta on aasta aega minuga igapäevaselt töötanud; ja et ma võib-olla raiskan täielikult oma aega selle raamatu kirjutamisele. Kujutasin ette, kuidas Jed McKenna vaatab teda ja ütleb, et Maya võidab sõja tema ego eest – et enamik inimesi ei jõua kookonstaadiumist läbi -, ja mõtlesin kurvalt, mis temaga juhtub, kui see on tõsi.

“Ma ei saa ju tagasi minna?” küsis Neo.

“Ei,” vastas Morpheus.

***

Nii et ma rakendasin Roberti Protsessi kogu selle emotsionaalse ebamugavuse suhtes ja seejärel kasutasin vaimset autolüüsi, et paljastada selle aluseks olevad hirmud. Siin leidsin ma oma ego kihte, millest üks arvas ikka veel, et see raamat võib kellelegi teisele mõju avaldada, mitte olla lihtsalt minu skautlusaruanne; teine kiht ego, hoolimata sellest, mida ma teistele inimestele ütlesin ja kõigist vastupidistest tõenditest, tundis end ikka veel piisavalt ülbelt, et arvata, et võib-olla on võimalik üksteist sõpradena läbi selle protsessi aidata.

Ma pidin lahti laskma oma seotusest paadiga ja tulevikuga, mida see esindab; ma pidin lahti laskma oma seotusest selle raamatuga ja mis tahes tulemusega, mida see võib või ei pruugi kellelegi teisele anda; ja ma pidin lahti laskma oma seotusest oma sõbra vaimse arenguga liblikaks saamise suunas. Lõppude lõpuks, peab olema palju erinevaid marsruute, mida mööda Kaljumägedest Vaikse ookeani äärde jõudmiseks võib võtta, ja ma ei tahaks – ega saakski – otsustada, milline tee on minu sõbra jaoks “õige”. Ma pean usaldama, et tema Lõpmatu Mina teab, mis on tema jaoks parim, palju paremini kui mina, ja asjaolu, et ma tahaksin, et ta läheks sama teed, mida ma käisin, lihtsalt sellepärast, et minu arvates on see turvalisem või lihtsam kui see, mida ta näib valivat, ei oma mingit tähtsust.

Ma väljendasin vaikides sõbrale oma tänu ja lasin kõigest lahti – paadist, seltskonnast, egost, mis tahtis ikka veel olla piisavalt hea kirjanik, et teised inimesed saaksid aru, mida ma räägin, ja võiksid seda oma elus edukalt kasutada.

Sel juhul ei pidanud ma oma sõbrast üldse lahku minema. Kõik, mida ma pidin tegema, oli lasta lahti omaenda kiindumustest ja ego kihistustest, ja siis oli ta vaba olema see, kes ta oli, ilma et ta oleks pidanud olema see, mida mina tahtsin, et ta oleks.

On veel üks võimalus, mida ma pidin samuti kaaluma, et mu sõber tõesti mõistab neutraalsust, kuid ta pidi “mängima rumalat”, et ma saaksin vajaliku kogemuse. Ta võib ärgata ja teada täpselt, mis on ja mida neutraalsus tähendab, ning imestada, kuidas ta võis neid asju täna öelda. See ongi see, mida sõbrad saavad üksteise jaoks teha – mängida oma filmides raskeid ja ohtlikke rolle, andes üksteisele erilisi kingitusi, mis ei pruugi olla võimalik kellegi teise poolt.

Inimlapsed ja Inimtäiskasvanud kinosaalis elasid kogu oma elu hinnangutes, duaalsuses. Seda mustrit ei ole lihtne muuta ja tõenäoliselt ei toimu see ka kiiresti; ja sina oled see, kes peab märkama oma hinnanguid, mis vajavad töötlemist, kui soovid muutuda liblikaks.

***

Mõnikord võib see olla väga raske. Mõnikord püüab ego, tajudes reaalset ohtu oma jätkuvale eksistentsile, teha kõike, et sind aeglustada või kõrvale juhtida; ja mõnikord võib see olla mõne väga ahvatleva kõrvalepõike vormis, mille puhul sulle sosistatakse kõrva mingi intrigeeriv loogika. Näiteks oli üks sõber pärast aasta kestnud töötlemist oma kookonis peagi sisenemas oma “hinge pimedasse öösse”, lähenedes oma ego võimsale kihile, mille ta siis lahustaks, kui ta selles suunas jätkaks. Tal oli palju emotsionaalset ebamugavustunnet ja tema ego suutis teda veenda, et ta lõpetab igasuguse protsessi ja võtab “ümbersõidu”. Nii hakkas ta “teadvuse mudeli” teooriat ennast vaidlustama – mitte testides seda, mis on alati asjakohane, vaid intellektuaalselt vaidlustades seda, justkui saaks ta selle mingi osa “valeks” osutades pääseda oma viha ja hinnangute töötlemisest. Kuid kunagi ei ole mingit pääseteed; väljapääs on minna otse läbi.

Kui see mudel on vähegi tõele lähedane, kui ta ei leia uut marsruuti üle Kaljumägede, millest ma ei ole teadlik, peab see sõber tõenäoliselt jätkama sealt, kus ta pooleli jäi, ja siis seisma silmitsi sellega, millega ta ei suutnud esimesel korral silmitsi seista. Aga selles pole midagi “halba”, selles, et teeme mõneks ajaks pausi, seisame paigal ja kogume uut jõudu, nagu peatume teel Mount Everestile ja puhkame baaslaagris, et harjuda kõrguse ja külmaga. Aga miks mitte lihtsalt tunnistada, et see on see, mida sa tahad teha, ja mitte anda egole lisavõimu, kuulates selle kavalusi ja kasutades neid ettekäändena, et mitte jätkata sel hetkel?

Selleks, et õppida eristama oma ego häält oma mõtete häälest, on vaja harjutada olla radikaalselt aus. Ainus abi, mida ma saan pakkuda, on see, et alati, kui “mõte” püüab sind ebamugavusest eemale viia, on see ego, ükskõik kui ratsionaalne või atraktiivne see “mõte” ka ei oleks. On suur vahe, kas teha “kõrvalepõige” teelt kõrvale puhtast põnevusest ja avastamisrõõmust või teha seda selleks, et pääseda ebamugavusest.

Sinu sõbrad võivad aidata, mängides rolli filmis, mille sinu Lõpmatu Mina on sulle loonud, et tuua need hinnangud ja sinu ego hääl sinu tähelepanu alla, kui sa oled valmis seda kuulama. Aga sina pead olema täiesti ärkvel, teadlik ja valvas ning kuulama oma mõtteid ja sõnu väga hoolikalt, et avastada need hinnangud, kui need hiilivad sisse, et sul oleks julgust ja ausust mitte püüda neid õigustada, eitada või vähendada, vaid neid hoopis töödelda. Oled kuulnud “jama detektorist”? Nüüd on sul vaja “kohtumõistmise detektorit”, mida saad enda peal kasutada; sest ükskõik, millise marsruudi sa üle Kaljumägede ette võtad, kui sa tõsiselt liblikaks hakkad saama, ei saa sa oma kohut mõistvate uskumuste ja arvamuste küljest kinni hoida. See lihtsalt ei vii sind sinna, kuhu sa ütled, et tahad minna.

1. Wikipedia – Mores (eesti keeles: kombed) ↩︎
2. Dictionary.com – morality (eesti keeles: moraal) ↩︎
3. American Heritage Dictionary – judgment (eesti keeles: hinnang) ↩︎
4. Merriam-Webster Dictionary – judgment (eesti keeles: hinnang) ↩︎
5. The Free Dictionary – duality (eesti keeles: duaalsus) ↩︎
6. American Heritage Dictionary – monism (eesti keeles: monism) ↩︎
7. NonDualityInfo.com ↩︎
8. Walker, A., in a book review of One: Essential Writings on Nonduality ↩︎
9. Walker, A., in a book review of One: Essential Writings on Nonduality ↩︎
10. MacLean, Kenneth. The Vibrational Universe ↩︎
11. The Holy Bible, King James Version, Genesis, 2.9 (Esimene Moosese raamat 2.9) ↩︎
12. The Holy Bible, King James Version, Genesis, 2.25 (Esimene Moosese raamat 2.25) ↩︎
13. The Holy Bible, King James Version, Genesis, 3.7 (Esimene Moosese raamat 3.7) ↩︎
14. The Holy Bible, King James Version, Genesis, 3.23 (Esimene Moosese raamat 3.23) ↩︎
15. The Holy Bible, King James Version. Revelation, 2.7 (Johannese ilmutus 2.7) ↩︎
16. Gotquestions.org – Armageddon (Harmagedoon) ↩︎
17. Jalal al-Din Rumi. From the poem Out Beyond Ideas in The Essential Rumi (eesti keeles Doris Kareva tõlge) ↩︎
18. McTaggert, Lynne. The Field: The Quest for the Secret Force of the Universe – p. xxi (eesti keeles: Väli) ↩︎