7. peatükk – “Seal väljas” ei ole olemas

Dr. Karl Pribramil on olnud pikk ja hiilgav karjäär. 1919. aastal Austrias sündinud Pribram on neurokirurg ja neurofüsioloog, kes on aastaid püüdnud välja selgitada, kuhu mälu ajus salvestub.

Probleem seisnes selles, et 1920ndatel aastatel oli ajuteadlane Karl Lashley leidnud, et “ükskõik, millise osa roti ajust ta eemaldas, ta ei suutnud kustutada tema mälust, kuidas sooritada keerulisi ülesandeid, mida ta oli enne operatsiooni õppinud.” ¹ Seega asus Pribram lahendama mälu salvestamise mõistatust, mis näis olevat ajurakkudest (neuronitest) sõltumatu.

Kuid alles siis, kui ta kohtus David Bohmiga, ühe kvantfüüsika pioneeriga, leidis Pribram oma vastuse. “Bohm aitas luua aluse Pribrami teooriale, et aju toimib hologrammi sarnaselt, vastavalt kvantmatemaatilistele põhimõtetele ja lainemustrite omadustele.” ²

Tehniliselt “Pribram usub, et mälestused ei ole kodeeritud neuronitesse või neuronite väikestesse rühmadesse, vaid närviimpulsside mustritesse, mis läbivad kogu aju samamoodi, nagu laservalguse interferentsi mustrid läbivad kogu holograafilist pilti sisaldava filmi pinda. Teisisõnu usub Pribram, et aju on ise hologramm.” ³

Mälu talletamine ei ole ainus asi, mis muutub Pribrami teooria valguses arusaadavamaks.

“Veel üks on see, kuidas aju on võimeline tõlkima meelte kaudu saadud sageduste laviini (valgussagedused, helisagedused jne) meie tajude konkreetseks maailmaks. Sageduste kodeerimine ja dekodeerimine on just see, mida hologramm kõige paremini teeb. Nii nagu hologramm funktsioneerib kui omamoodi lääts, tõlkeseadeldis, mis suudab muuta näiliselt mõttetu sageduste hägususe sidusaks pildiks, usub Pribram, et ka aju koosneb läätsest ja kasutab hologrammi põhimõtteid, et matemaatiliselt muundada meelte kaudu saadud sagedused meie tajude sisemaailmaks.”

Talbot, Michael, The Holographic Universe

 Lühidalt, Pribram usub ” et meie aju konstrueerib matemaatiliselt “kõva” reaalsust, tuginedes sagedustest saadud sisendile .” ⁴

Hästi. Tõlgime selle kõik lihtsasse keelde. Karl Pribrami ja paljude teiste teaduslike katsete tulemuste kohaselt on inimese aju ise hologramm. Selle ülesanne on võtta vastu holograafilisi lainesagedusi ja tõlkida need füüsiliseks universumiks, mida me “seal väljas” näeme.

Ja nüüd algab lõbu….

Ma tahan rääkida kahest konkreetsest teaduslikust eksperimendist – paljude hulgast -, mis mitte ainult ei näi tõestavat Pribrami teooriat, vaid lähevad sellest kaugemale ja jõuavad hämmastava järelduseni.

Esimese alustas 1970ndatel aastatel San Francisco California Ülikooli füsioloogiaosakonna teadlane dr Benjamin Libet. Väga lihtsustatult öeldes tegi Libet eksperimente ajukirurgia patsientidega nende operatsioonide ajal. Patsientide aju oli avatud ja nad olid täiesti teadvusel, olles saanud ainult lokaalset anesteetikumi.

Libet stimuleeris patsiendi ühe käe väikest sõrme (näiteks nõelapistega) ja palus patsientidel talle öelda, millal nad seda tundsid. Seejärel stimuleeris ta selle väikese sõrmega seotud ajupiirkonda ja palus patsientidel öelda talle, millal nad seda tunnevad.

Enne kui ma räägin teile, mida ta avastas, peame me mõistma, kuidas me tunneme asju, nagu nõelatorget. Stimulatsioon (nõelatorge) edastatakse keha kohast, kus see juhtus, ajju ja seejärel annab aju meile teada tundest. Tehniliselt ei “tunne” me tegelikult asju seal, kus nad toimuvad; me “tunneme” neid ajus.

Seega oleks loogiline, et kui stimuleerida kellegi väikest sõrme, kulub närvidel aega (sekundi murdosa), et see tunne jõuaks ajju, kus seda “tunnetatakse”, sest füüsiline keha on piiratud ruumi ja ajaga ning miski füüsilises universumis (Einsteini järgi) ei saa liikuda kiiremini kui valguse kiirus. Põhimõtteliselt kulub aega, et väikese sõrme stiimul jõuaks ajju ja inimene saaks sellest “teadlikuks”.

Teisest küljest oleks ka loogiline, et kui stimuleerida aju otse täpselt selles kohas, kuhu väike sõrm saadab “tuntavat” tunnet, siis inimene oleks sellest kohe “teadlik”. Teisisõnu ei oleks mingit ajalist viivitust, sest aju on juba saanud teavet stiimuli kohta ja peab ainult hoiatama inimest tundmuse eest.

Libet ja ka teised pärast teda leidsid, et see oli täpselt vastupidi. Tegelikult loete te selles raamatus tõenäoliselt mitu korda, et teave, mida me saame kvantfüüsika teaduslikest uuringutest, tõestab, et paljud asjad, mida me oleme alati uskunud, on vastupidised.

Libeti patsiendid ütlesid talle kohe (ilma ajalise viivituseta), kui ta stimuleeris nende väikest sõrme, kuid kui ta stimuleeris otse aju, tekkis viivitus. (Vaata videot siin.)

Libet oli hämmastunud. Ta püüdis leida seletust, nagu ka paljud teised teadlased, ja tolle aja valitsevaks teooriaks sai, et aeg võib liikuda tagurpidi. Seda nimetatakse “aja ümberpööramise teooriaks” või “subjektiivseks tagasiviimiseks” või “tagasiulatuvaks”. Pärast seda, kui Libet püüdis seda tõestada ja ebaõnnestus, ütles ta ise, et “ei tundu olevat mingit neuraalset mehhanismi, mida võiks pidada subjektiivsete sensoorsete viidete otseseks vahendajaks või ajas tagasi liikumise põhjuseks.” ⁵ Teisisõnu, ajus ei ole tõendeid aja tagasipööramise kohta selle nähtuse seletamiseks.

Praegu paneme selle info lihtsalt kõrvale ja räägime teisest eksperimendist…..

See algas 1990ndatel ja seda viisid läbi dr Dean Radin ja kolleegid. Dean Radin on Institute of Noetic Sciences vanemteadur, Sonoma State University kaasprofessor ning Saybrook Graduate School and Research Center’i nõukogu liige. Ta omandas bakalaureuse kraadi elektrotehnika alal Massachusettsi Amhersti ülikoolis ning magistrikraadi elektrotehnika alal ja doktorikraadi haridusliku psühholoogia alal Illinoisi ülikoolis Urbana-Champaignis. Ta töötas AT&T Bell Labs’is ja GTE Labs’is, peamiselt täiustatud telekommunikatsioonitoodete ja -teenuste inimteguritega, ning seejärel töötas ka Princetoni Ülikoolis, Edinburghi Ülikoolis, Nevada Ülikoolis, Las Vegases, SRI Internationalis, Interval Research Corporationis ja Boundary Institute’is.

Ma ütlen seda kõike, sest Radini uurimus ei ole teadlaste seas laialdaselt tunnustatud, mistõttu sa ei ole sellest võib-olla kunagi kuulnudki, kuigi tema autorlus on vaieldamatu. Siin on põhjus, miks tema tulemusi on mõnele teadlasele nii raske alla neelata…

Radin ühendas inimese erinevate masinate külge, et mõõta mitmeid erinevaid kehareaktsioone, näiteks südame löögisagedust, EKG-d, naha juhtivust, vere kogust sõrmeotstes ja hingamist.

Seejärel istus inimene arvutiekraani ees, nupp käes. Neil paluti vajutada nuppu, kui nad on valmis, ja viis sekundit hiljem valis arvuti juhuslikult pildi ja kuvas selle ekraanile.

Arvutil on kahte erinevat tüüpi pilte, mille hulgast tehakse valik. Üks pildigrupp kutsub tavainimeses esile emotsionaalse reaktsiooni – näiteks pilt vägivallast, sõjast, vägistamisest või inetusest või 9/11 langevatest kaksiktornidest. Teine rühm pilte on neutraalsed, mis tavaliselt ei avaldaks vaatamisel mingit emotsionaalset mõju, nagu näiteks stseen Misiganes linna tänavalt.

Me juba teame, mis juhtub kehas, kui inimesed näevad emotsionaalset pilti – mis juhtub nende südame löögisagedusega, nende EKG-ga, naha juhtivusega, vere kogusega sõrmeotstes ja hingamisega. Need “hüppavad”.

Me teame ka, mis juhtub kehas, kui inimesed näevad neutraalset (mitteemotsionaalset) pilti. Nad jäävad “rahulikuks”.

Kui inimene selles eksperimendis nuppu vajutab, ei ole arvuti veel valinud, millist pilti näidata või millisest grupist, ja teeb selle otsuse alles viis sekundit hiljem, kui ta pildi ekraanile paneb.

Nüüd on siin hämmastav asi: isiku mõõdetud kehalised reaktsioonid toimuvad enne, kui arvuti valib pildi ja kuvab selle ekraanile. Teisisõnu, inimese südame löögisagedus, EKG, naha juhtivus, vere hulk sõrmeotstes ja hingamine tõusevad enne pildi ilmumist, kui pilt on emotsionaalne, ja kõik kehalised reaktsioonid jäävad rahulikuks, kui ilmuv pilt on neutraalne.

Kordame – kõik need kehalised reaktsioonid (või kehaliste reaktsioonide puudumine) toimuvad enne, kui arvuti oli isegi valinud, milline pilt ekraanile kuvatakse. Ainus mõttekas järeldus on, et aju teab, milline pilt on tulemas, enne kui inimene on sellest teadlik – tegelikult isegi enne, kui arvuti on valinud, millist pilti näidata – ja keha reageerib sellele vastavalt! ⁶ (Vaata videot siin.)

***

Kõige uuemad tõendid [juuli 2010, tõlkija kommentaar] pärinevad BBC dokumentaalfilmist “Neuroscience and Free Will”. Siin on katse kirjeldus….

Katseisik lamab kompuutertomograafis, hoides mõlemas käes nuppu. Kõik, mida katsealune peab tegema, on otsustada, kas vajutada vasakus või paremas käes olevat nuppu, ja seejärel seda nuppu ka päriselt vajutama, ning samal ajal salvestab kompuutertomograaf tema ajutegevust.

Tulemuseks on, et aju näitab selgelt kuni 6 sekundit varem, millist nuppu inimene vajutab – vasakut või paremat. See on 6 sekundit varem kui katsealune otsustab teadlikult, millist nuppu ta vajutab. Aju aktiivsus on nii selge ja 100% järjepidev, et skannerit jälgiv tehnik suudab hõlpsasti ja absoluutse kindlusega ennustada, millist nuppu katsealune vajutab, enne kui katsealune ise teeb teadliku otsuse.

Sa pead tõesti vaatama videot, et seda uskuda!

See annab täiendavaid tõendeid Radini eksperimentide kohta ja kinnitab seda, mida dr Andrew Newberg ütleb…..

On olnud ka teisi uuringuid, mis on näidanud, et kui inimesed hakkavad kätt liigutama või hakkavad midagi ütlema, siis tegelikult on teatud aju närvirakkudes aktiivsus isegi enne, kui nad saavad teadlikult aru, mida nad üritavad teha.”

Newberg, Andrew, Ph.D., Director, Center for Spirituality and the Neurosciences, University of Pennsylvania, What the Bleep!? – Down the Rabbit Hole

***

Mida see kõik tähendab?

Enne kui ma sellele küsimusele vastan, pean tutvustama veel ühte teaduslikku mõistet nimega “Occam’s Razor” (“Ockhami habemenuga”), ⁷ põhimõte, mis on püsinud peaaegu seitsmesaja aasta jooksul. Seda parafraseeritakse sageli järgmiselt: “Kui kõik muud tingimused on võrdsed, on kõige lihtsam lahendus parim”, kuigi see ei ole tehniliselt Occam’s Razori korrektne tõlgendus. Seda nimetatakse ka “teaduslikuks kokkuhoiupõhimõtteks”, mis on “vaatluse kõige vähem keerulise seletuse eelistamine”. ⁸ Üldine reegel on, et parim vastus vajab kõige vähem oletusi ja loob kõige vähem väiteid.

Nende ajukatsete tulemusi on püütud seletada mitmete erinevate teadlaste poolt. Kuid kõige lihtsam ja loogilisem seletus – see, mis näib kõige paremini rahuldavat Occam’s Razor’i tingimust – on see, et aju teab, mis juhtub, enne, kui see juhtub “seal” füüsilises universumis. Ilmselt seisneb järjekord selles, et aju võtab vastu hologrammilainete informatsiooni ja saadab selle siis “sinna välja”, luues füüsilise universumi, mida inimene tajub ja kogeb.

Näiteks Libeti katsetes “teadis” aju, et väikest sõrme stimuleeritakse enne tegelikku stimulatsiooni, ja seetõttu ei olnud inimesel mingit ajalist viivitust, et sellest teadlikuks saada. Kui aga aju stimuleeriti otse – justkui laaditi sinna uus hologramm -, võttis aju aega, et saata tunne väikesele sõrmele ja tuua see tagasi ajju, et seda tajuda.

Radini eksperimentides on oluline tulemus see, et aju teadis, milline pilt ilmub, sest ta lõi reaalsust, mis pidi toimuma, mitte lihtsalt ei reageerinud reaalsusele pärast selle toimumist.

Luba mul seda korrata, sest see on väga oluline, et mõista, kuidas holograafiline universum toimib …. aju teadis, milline pilt ilmub, sest ta lõi reaalsust, mis pidi toimuma, mitte lihtsalt ei reageerinud reaalsusele pärast selle toimumist.

Nii et paneme selle kokku Pribrami hologrammi aju mudeliga…..

Pribram ütleb, et inimese aju on ise hologramm ja see “konstrueerib matemaatiliselt “kõva” reaalsuse, tuginedes sagedusalast saadud sisendile”.

Kas mäletad “The Field”? Väli on Pribrami “sagedusala” – lõpmatu hulk võimalusi, mis eksisteerivad sageduste lainetena.

Pribram ütleb seega, et aju saab Väljast lainesagedusi, mida ta siis tõlgib “kõvaks” reaalsuseks – see, mida me tavaliselt nimetame füüsiliseks universumiks. Tegelikult viitavad kõik need eksperimendid sellele, et sinu aju saab Väljast hologrammi lainesagedustes, kukutab lainefunktsiooni kokku ja muundab selle osakesteks, et luua füüsiline “reaalsus”, ning saadab seejärel selle “reaalsuse” “sinna välja”, et sa seda kogeksid.

Seda kinnitavad BBC dokumentaalfilmis “Neuroscience and Free Will” esitatud kompuutertomograafia eksperimendid. Kui sa vaatad videot, siis näed isegi täpselt seda aju piirkonda, kus see muundab allalaaditud lainesagedused hologrammiks, mis kuus sekundit hiljem projitseeritakse “sinna”, et sa saaksid sellest teadlikuks ja kogeksid seda.

See tähendab esiteks, et inimese aju on “vaatleja”, kes “lõpetab lainefunktsiooni”, millest ma rääkisin viiendas peatükis, sest kvantfüüsika ütleb, et see on “vaatleja”, kes muudab elektroni lainest osakeseks.

See tähendab ka meie meeled – nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine, puudutamine jne. – ei ole tegelikult mingi sõltumatu “reaalsus” “seal väljas”, vaid projitseerivad seda reaalsust nii, et see näib olevat “seal väljas”. Lisaks sellele, et meie silmad on “vastuvõtjad”, on nad ka “prožektorid”, sest teie aju teab, mida te hakkate kogema, enne kui te seda oma meelte abil tajute.

Ilmselt, kui meie aju konverteerib Väljast pärinevad lainesagedused, projitseerib ta need “sinna välja” ja tekitab mulje, et meid ümbritseb “totaalne sisseelamisfilm”. Siis, ja ainult siis, “loevad” meie meeled seda, mis on “sinna” projitseeritud, ja toovad selle teabe tagasi ajju.

“David Bohm on väitnud, et kui me vaataksime kosmost ilma meie teleskoopide läätsedeta, näeksime universumit hologrammina. Pribram laiendas seda arusaama, märkides, et kui me jääksime ilma oma silmade läätsedest ja meie teiste meeleretseptorite läätsesarnastest protsessidest, oleksime uppunud holograafilistesse kogemustesse.”

Wikipedia artikkel Karl Pribramist – Wikipedia (eesti keeles)

Ma ei usu, et keegi teab praegu täpselt, kuidas see toimib, kuid ma olen kindel, et kui kvantfüüsika uuringud jätkuvad, avastab keegi selle protsessi.

Vahepeal on meile antud suur vihje – üks neist “vihjetest”, millest ma eelmises peatükis rääkisin – kaasaegse arvuti kujul…..

Enamik arvuteid kasutab praegu niinimetatud “binaarkoodi”, mis koosneb ainult nullidest ja ühtedest. ⁹ Kui vaadata nulle ja ühtesid, näevad need välja juhuslikud ja kaootilised, nagu 3D-pildid.

Kuid iga arvuti sees on protsessor (Central Processing Unit – CPU), mis on arvuti “aju”. See protsessor võtab vastu binaarkoodi nullide ja ühede jadana, tõlgib selle koodi ja projitseerib tulemused arvutiekraanile, kus me näeme seda meile arusaadaval kujul.

Arvutil on ka oma sensoorsed tajud, mille hulka kuuluvad sellised asjad nagu hiir, puuteekraan, mikrofon, videokaamera jne. Kui me suhtleme arvutiga ühe selle meele kaudu – näiteks hiirega klõpsates – saadetakse see sõnum tagasi protsessorisse edasiseks töötlemiseks.

Seega, samamoodi nagu arvuti protsessor saab oma binaarkoodi, tõlgib selle, projitseerib tulemused ekraanile ja seejärel töötleb sisendeid, mis tulevad tagasi hiire ja teiste sensoorsete tajude kaudu, võtab meie inimaju vastu lainesagedusi Väljast, tõlgib need osakesteks, lõpetades lainefunktsiooni, projitseerib tulemused “välja” ja seejärel töötleb sisendeid, mis tulevad tagasi meie enda meeleliste tajude kaudu.

Kutsun sind üles ise katsetama. Mine välja või vaata lihtsalt ringi, kus iganes sa ka ei oleks, ja kujuta hetkeks ette, et sa ei vaata mingit sõltumatut või objektiivset reaalsust “seal väljas”, vaid sa projitseerid selle reaalsuse “sinna väljas” samamoodi, nagu projektor saadab filmi kinolinale.

“Kui holograafilist ajumudelit viia loogiliste järeldusteni, avab see võimaluse, et objektiivset reaalsust – kohvitasside, mägede vaatepiltide, jalakate ja laualampide maailma – ei pruugi üldse olla olemas….. Kas on võimalik, et see, mis on “seal väljas”, on tegelikult tohutu, resoneeriv lainevormide sümfoonia, “sagedusala”, mis muundub maailmaks, nagu me seda tunneme, alles pärast seda, kui see jõuab meie ajju?”

Talbot, Michael, The Holographic Universe

David Bohm ütles: “Meie igapäevaelu käegakatsutav reaalsus on tegelikult mingi illusioon, nagu hologramm. Selle aluseks on sügavam eksistentsikorraldus, ulatuslikum ja primaarsem reaalsuse tasand, mis sünnitab kõik meie füüsilise maailma objektid ja ilmingud samamoodi, nagu hologrammfilmi tükk sünnitab hologrammi.”

Talbot, Michael, The Holographic Universe

“Kui maailma konkreetsus on vaid sekundaarne reaalsus ja see, mis on “seal väljas”, on tegelikult sageduste holograafiline hägusus, ja kui aju on samuti hologramm ja töötleb ainult osa sellest hägususest pärinevaid sagedusi, siis mis saab objektiivsest reaalsusest? Lihtsamalt öeldes, see lakkab olemast. Kuigi me võime arvata, et oleme füüsilised olendid, kes liiguvad läbi füüsilise maailma, on see illusioon. Me oleme tegelikult “vastuvõtjad”, kes hõljuvad läbi kaleidoskoopilise sageduste mere.”

Talbot, Michael. An essay entitled The Universe as a Hologram: Does Objective Reality Exist, or is the Universe a Phantasm?

Teisisõnu, nagu Fred Alan Wolf ja Lynne McTaggert mõlemad ütlevad, “ei ole olemas “seal väljas”, sõltumatult sellest, mis toimub “siin.” ¹⁰ (Vaata nende videot filmist What the Bleep!? – Down the Rabbit Hole klõpsates siin.)

“Mis on “seal väljas,” ütleb Michael Talbot, “on tohutu ookean laineid ja sagedusi ning reaalsus näib meile konkreetne ainult seetõttu, et meie aju suudab võtta selle holograafilise hägususe ja teisendada selle pulkadeks ja kivideks ja muudeks tuttavateks objektideks, mis moodustavad meie maailma.”

Talbot, Michael, The Holographic Universe

“Mis on tõeline? Kuidas sa defineerid “päris”? Kui sa räägid sellest, mida sa tunned, mida sa haistad, mida sa maitsed ja näed, siis “päris” on lihtsalt elektrilised signaalid, mida sinu aju tõlgendab.”

Morpheus, filmist The Matrix

***

On aeg kõik see kena väike jutt kokku võtta…

See, mida me oleme alati pidanud oma eluks, meie reaalsuseks, ei ole kvantfüüsika kohaselt reaalne, vaid tegelikult holograafiline 3D-film, millesse me oleme sukeldunud, mille lainesagedused on laekunud Väljast meie ajju, kus need on tõlgitud ruumis ja ajas paiknevateks osakesteks ja projitseeritud “sinna välja”, et me saaksime neid oma meelte kaudu tajuda.

See tähendab, et ei ole olemas iseseisvat, objektiivset reaalsust “seal väljas”, vaid täiesti subjektiivne reaalsus, mis on loodud täiesti sõltuvalt sellest, mis on “siin sees”.

Lühidalt öeldes, ei ole olemas mingit “seal väljas”.

On tõendeid selle kohta, et meie maailm ja kõik selles olev – alates lumehelvestest kuni vahtrapuudeni, langevate tähtede ja pöörlevate elektronideni – on vaid kummituslikud kujutised, projektsioonid reaalsuse tasandilt, mis on nii kaugel meie omast, et see on sõna otseses mõttes väljaspool nii ruumi kui ka aega.”

Talbot, Michael, The Holographic Universe

Isegi Einstein olevat öelnud: “Reaalsus on vaid illusioon, kuigi väga püsiv.”

“See on ainus radikaalne mõtteviis, mida sa pead tegema. Aga see on nii radikaalne, see on nii raske, sest meie kalduvus on, et maailm on juba “seal väljas”, sõltumata minu kogemusest. Ei ole. Kvantfüüsika on öelnud seda nii selgelt.”

Goswami, Amit. What the Bleep!? – Down the Rabbit Hole

***

FILMISOOVITUS: The Thirteenth Floor, peaosas Craig Bierko (1999)

1. Talbot, Michael, The Holographic Universe ↩︎
2. Wikipedia – David Bohm (eesti keeles) ↩︎
3. Talbot, Michael, The Holographic Universe ↩︎
4. Talbot, Michael, The Holographic Universe ↩︎
5. Libet, Benjamin. Mind time: The temporal factor in consciousness ↩︎
6. Radin, Dean. The Conscious Universe: The Scientific Truth of Psychic Phenomena ↩︎
7. Wikipedia – Occam’s Razor (eesti keeles) ↩︎
8. Law of parsimony, ökonoomsuse printsiip (ladina keeles lex parsimoniae), Occam’s Razor teine nimetus ↩︎
9. Wikipedia – Binaarkood, (eesti keelne artikkel – kahendsüsteem) ↩︎
10. Wolf, Fred Alan and McTaggert, Lynne, What the Bleep!? – Down the Rabbit Hole ↩︎