2. peatükk – Ühinemine

Uued Inimtäiskasvanud, kes on just jõudnud kinosaali tagaküljele, näitavad tavaliselt mõningaid ühiseid isikuomadusi.

Esiteks hakkavad nad mõistma, et on võimalusi, mis olid neile Inimlapsena mõeldamatud. Isegi nende vabadus ringi jalutada on uus tunne, millega harjumine võtab aega. Istekohtadelt püsti tõusmine on andnud neile uut lootust ja uut energiat. Nad ei pruugi aru saada, mis toimub, kuid nad on põnevil, et teada saada, seda vabadust kasutada ja neid võimalusi uurida.

Teiseks, pinnale võib tõusta viha kogu aja eest, mille nad veetsid istudes oma toolidel Inimlapsena – viha ja pahameelt nende vastu, kes olid nad sinna pannud ja neid seal hoidnud. Pole tähtis, et ahelad ei olnud kunagi lukustatud; võib ikkagi olla tunne, et oled olnud väliste jõudude ohver, sest uue Inimtäiskasvanu jaoks on liiga vara võtta täielikku vastutust oma seisundi eest Inimlapsena.

Järgmiseks võib tulla trots, otsus mitte kunagi oma kohale tagasi minna. Võiksid, kui sooviksid; veel pole hilja. Kuid nagu Platoni koopast vabastatud vang, tundub uuele Inimtäiskasvanule mõeldamatu kaaluda vabatahtlikku naasmist oma ahelatesse, olla taas aheldatud oma istme külge, nägemata enam midagi peale ekraanil mängivate filmide. “Olgu ma neetud, kui sinna tagasi lähen,” kuigi mõned seda lõpuks teevad.

Neljandaks teevad nad otsuse asju muuta. See, mida nad otsustavad muuta – ennast või mis on “seal väljas” – võib sõltuda paljudest teguritest; kuid nende hävitav Inimlapse suhtumine “ei saa asju muuta” muutub ülekaalukaks Inimtäiskasvanu kinnisideeks “peab asju muutma“. Filmid, mis moodustavad nende elu, mängivad ikka veel nende ümber, 3D-pildid ümbritsevad neid, köidavad neid, tulevad neile peale igast vaatenurgast; ja nad vaatavad neid filme kui ainsat reaalsust, mis on olemas, nagu varjud koopaseinal. Neil on ka praktiliselt samad emotsionaalsed reaktsioonid, mis neil alati on filmidele olnud, mis kinnitab veelgi nende vajadust stsenaariume ümber kirjutada.

Uue Inimtäiskasvanuna kogesid tõenäoliselt vähemalt ühte või kahte neist tunnetest, kui mitte kõiki neist.

Üsna hea näide sellest oli hipiliikumine. Vietnami sõda filmiekraanil oli katalüsaatoriks, mis sundis paljusid Inimlapsi püsti tõusma ja hüüdma “Ei!” Kui nad kõndisid kinosaali taha (nad nimetasid seda “väljalangemiseks”), avastasid nad peagi, et on ka teisi võimalusi, kuidas elada, ja hakkasid eksperimenteerima oma vastleitud vabadusega. Seal oli viha sõja ja filmide tegemise eest vastutavate inimeste vastu. Seal oli trots mitte enam olla osa sellest filmist; ja seal oli otsus hakata asju muutma. “Me saame seda paremaks muuta, me saame muuta maailma nüüd, me saame päästa lapsi, me saame seda teha,” laulis Chicago 1972. aastal. 1

Võin öelda, et Vietnami sõja/hipide liikumine 1960ndate lõpus ja 70ndate alguses andis stiimuli rohkematele uutele Inimtäiskasvanutele kui ükski teine sündmus lähiajaloos. Tuhandete kaupa noori tõusis toolidelt ja hakkas välja kõndima. Liikumine suri üsna kiiresti, kuid paljud inimesed ärkasid üles ja vandusid, et ei naase enam kunagi oma kohtadele, ning see jättis kino taha tohutu pärandi.

Hipiliikumine on ka hea näide uuest Inimtäiskasvanu ühisest tunnusest – igatsusest olla osa grupist. Paljudel juhtudel on see rohkem kui igatsus; see on hädavajadus. Lõppude lõpuks oled veetnud kogu oma elu ümbritsetuna teistest Inimlastest ja leidnud lohutust grupis osalemisest. Kogu teatri tagakülje kummalisuses ja uudsuses otsid nüüd lohutust ja tuge Inimtäiskasvanuna; otsid teisi, kes soovivad muuta samu asju, mida isegi; hakkad otsima uut rühma, millega liituda.

Õnneks on kino tagakülg täis Inimtäiskasvanutest koosnevaid rühmi, kes on leidnud teisi sarnase meelega inimesi ja ühinenud ühise eesmärgi nimel. Võib-olla võiksid esmalt natuke ringi uidata, seistes erinevate kogunemiste serval, kuulates, vaadates, kas nõustud sellega, mida juht ütleb, ja otsides just seda õiget. Kuid väga varsti liitud ühega neist. Sa pead. Sa tunned end liiga üksikuna ja vajad seltskonda, teisi inimesi enda ümber, kes annavad sulle teada, et sa ei ole hull, et oled oma kohalt lahkunud, vajad uusi sõpru, kes aitavad sul asju muuta.

***

Aasta, mil jäin kolledžisse pärast raamatu “There is a River” lugemist, veetsin aega golfi ja bridži mängides ning korporatsioonide pidudel käies. Teisisõnu, veetsin aasta ränneldes kinosaali tagaküljel, püüdes kuidagi filmide eest põgeneda.

Veidi pärast oma kahekümnendat sünnipäeva liitusin oma esimese grupiga ja osalesin muusikalise ekstravagantsi loomisel, mis sai tuntuks kui Up With People. 2 Idee oli muuta maailma muusika ja ideoloogia kaudu, mida nimetatakse moraalseks taasrelvastumiseks. 3

Moraalne taasrelvastumine põhines teataval enesevastutuse tasemel, uskudes, et filmid – maailm, elu, reaalsus – võivad muutuda, kui kõik järgivad absoluutse armastuse, absoluutse puhtuse, absoluutse aususe ja absoluutse omakasupüüdmatuse ranget moraalset koodeksit. Meie kohus oli ise niimoodi elada ja siis välja minna ning panna ka kõik teised niimoodi elama. Otsustasime oma üritust esitleda väga meelelahutusliku ja professionaalse muusikali kaudu, varjates oma moraali nutikate ja meeldejäävate laulusõnadega, nagu “Freedom Isn’t Free” (“Vabadus ei ole vaba”) ja “What Color Is God’s Skin?” (“Milline on Jumala nahavärv?”) 4

Peaaegu kaks aastat andsin endast kõik, 24/7/365; ja mul oli põrgulikult lõbus ja tegin asju ja nägin kohti ja sain kogemusi, mis olid väga ägedad. Mul on ikka veel palju tolleaegseid sõpru ning mõned Up With People loodud laulusõnad ja muusika olid väga võimsad. “Coming Home” (“Koju tulemine”), “Where the Roads Come Together” (“Seal, kus teed kokku saavad”) ja “Moon Rider” (“Kuuratsanik”) 5 liigutavad mind ilmselt alati rõõmupisarateni ja toovad tänutunde selles grupis veedetud aja eest minu elus.

See oli nii lõbus, et mul oli võimalik jätta tähelepanuta grupimõtlemise silmatorkavad vastuolud ja vead. 6 Näiteks 1966. aastal olin ma ainuke sadadest programmis otseselt osalenud inimestest, kes oli sõjale vastu, isegi “absoluutse armastuse” valguses.

Kuid nagu tol ajal oli paratamatu, kutsuti mind 1969. aastal sõjaväkke meedikuna ühte Vietnami kaunisse linna, kus pakuti kõik hinnas üheaastaseid ringreise – mis tähendab, et mul jäi vahele Woodstock. Ma jäin ka narkoajast ilma. Tegelikult olin ma vormiriietuses suurema osa hipiliikumise ajast, kuigi nendega oleks olnud väga huvitav liituda, kui oleksin saanud.

Põhimõtteliselt oli mul ajateenistusse kutsumise ajal kolm valikut, arvestades minu vastuseisu sõjale. Esiteks, ma võiksin riigist põgeneda ja minna Kanadasse või Rootsi, jääda Inimtäiskasvanuks ja liituda teiste noorte meeste rühmaga, kes tegid sama. Aga ma kartsin, et mul ei pruugi kunagi olla võimalik naasta Ameerika Ühendriikidesse, riiki, mida ma armastasin ja kust ei tahtnud igaveseks lahkuda.

Minu teine valik oli minna sõjavastupanijana vanglasse, jäädes taas Inimtäiskasvanuks ja ühinedes rühma teiste noorte meestega, kes samuti valisid vangistuse sõduriameti asemel. Kuid kartsin, et sel juhul kaotan oma tüdruksõbra, ema ja teiste sõprade toetuse, kes lihtsalt ei saanud või ei tahtnud aru saada. See valik tekitas ka palju väga küsimusi selle kohta, kuidas see vanglakaristus võiks mõjutada minu tulevikku.

Nii et lõpuks ja oma hirmudele tuginedes loobusin vabatahtlikult Inimtäiskasvanuks olemisest, lahkusin Up With People juurest, läksin tagasi oma kohale kinosaalis, sain taas Inimlapseks ja veetsin järgmised kolm aastat sõjafilmis. Kohe, kui mind auväärselt erru saadeti, ronisin taas oma istmelt välja ja jooksin kino taha.

Vietnamis oma koikus lamades olin teinud otsuse mitte naasta Up With People’i juurde, kui ma sõjaväest välja saan, vaid saada selle asemel valitud Ameerika Ühendriikide presidendiks. Arvasin, et presidendina suudan tõesti mõningaid muudatusi teha; nii liitusin erakonnaga, alustades oma karjääri, saades 28-aastaselt Arizona osariigi senatisse valituks. Kuid üks ametiaeg senaatorina oli kõik, mida vajasin, et mõista, et sellel rühmal ei olnud mitte mingit võimalust midagi muuta ning et valitsemisviis, kuidas seda täna praktiseeritakse, on tegelikult enamiku probleemide põhjuseks ja asi, mis vajab kõige rohkem muutmist.

Ma kandideerisin siiski uuesti valimistel, teadmata, mida veel teha; kuid ma kaotasin mõne teadliku otsuse abil, millel ei saanud olla muud tulemust, nagu loobumine oma kuuluvusest mis tahes suuremasse parteisse ja kandideerimine üksikkandidaadina, kampaania mittetegemine, ja naise, kes ei olnud mu abikaasa, viimine Grand Canyonisse avalikkuse ette.

Ma oleksin kõigest hoolimata peaaegu võitnud, kuid valimiste hilisõhtul, kui sai selgeks, et ma kaotan, hakkasid mu sõbrad hotellitoast lahkuma, kus me vaatasime valimistulemusi, väljendades oma kaastunnet ja isegi nuttes minu kaotuse pärast. Püüdsin väga pettunud välja näha, kuid sisimas tundsin kergendust ja olin nii õnnelik, kui suutsin.

Siis mõistsin, et viga on minus ja ma peaksin enne maailma muutmist sellega tegelema. Olin just loobunud hiilgavast poliitilisest karjäärist Arizona Vabariikliku Partei uue “kullakese” rollis, kuid olin tulemusest täiesti vaimustuses. See oli minu jaoks täiesti ebaloogiline ja seletamatu.

Nii hakkasin otsima seletust, otsisin kinosaali tagant gruppi, kes aitaks mul mõista, ja lõpuks ühinesin ühe kõige vastuolulisema ja radikaalsema grupiga, mida ma leidsin: saientoloogia kirikuga. Tippu jõudmine ei võtnud kaua aega, sest olin OT6 [tõlkija kommentaar: tol ajal kehtis OT (Operating Thetan) kuni 7 taset] ja kommodoori abiline L. Ron Hubbardile. Räägin sellest kogemusest veidi hiljem teises kontekstis. Praegu tahan öelda vaid seda, et minu töö kirikus kestis vähem kui kaks aastat.

***

See võib olla üsna tavaline Inimtäiskasvanute seas, liikuda ühest rühmast teise, jäädes paigale vaid piiratud ajaks. Viimase neljakümne aasta jooksul, alates hipiliikumisest ja sellest tulenevast uute Inimtäiskasvanute suurest sissevoolust, on üha rohkem rühmi esile kerkinud paljude erinevate lähenemisviiside ja tehnikatega asjade muutmiseks; nii et kui üks rühm osutub mingil põhjusel ebarahuldavaks, ootab teid alati teine. Täna on kinosaali tagakülg neid täis ja ma tahan lähemalt tutvustada mõnda neist rühmadest ja nende omadustest.

Üldiselt võime öelda, et peamine erinevus Inimlapse ja Inimtäiskasvanu vahel on nõudmine muutuste järele koos inimese enesemääratletud tegevusega. Inimlapsed võivad küll kurta filmide ja oma kimbatuse üle, kuid nad ei võta selles suhtes kunagi midagi ette, nad on lihtsalt hirmust halvatud.

Seega, et grupp kestaks kinosaali tagaküljel kaua, peavad nad toitma ja rahuldama Inimtäiskasvanu vajadust olla osa grupist ja nende kinnisideed asju muuta. Nii et nad kõik lubavad oma järgijatele teatud väga konkreetseid asju…

  1. Nad väidavad, et saavad õpetada Inimtäiskasvanule, kuidas muuta vaadatavate filmide sisu – kuidas muuta oma elu, oma reaalsust – või
  2. Nad väidavad, et saavad õpetada Inimtäiskasvanut muutma oma emotsionaalseid reaktsioone filmidele, mida nad vaatavad, isegi kui nad ei saa filme ise muuta – ja
  3. Nad väidavad, et nende järgijad on õnnelikumad, jõukamad, armastavamad, rahulikumad, targemad, võimsamad, rohkem kõike “head”, kui nad järgivad rühma juhiseid.

Kõigist üksikutest rühmadest ei ole võimalik rääkida – neid on liiga palju –, kuid väärtuslik on vaadata mõningaid üldkategooriaid, mille hulgast valida.

Esiteks on “aktivistid”. Need on rühmitused, mille eesmärk on muuta filme ennast, tehes ka päriselt midagi: loomaaktivistid, keskkonnaaktivistid, poliitilised aktivistid, sotsiaalaktivistid, mustanahalised aktivistid, inimõiguste aktivistid, tarbijaaktivistid, naisaktivistid, rahuaktivistid, ideelised kogukonnad, “Päästke Vaalad”, “Päästke Lapsed”, “Päästke Planeet” jne. Näiteks viimase viiekümne aasta jooksul on ainuüksi Ameerika Ühendriikides tegutsenud rohkem kui kaheksakümmend tuumavastast rühmitust. 7

Siis on kategooria, mida ma nimetan “muudetud teadvusseisunditeks”. Sellest grupist leiad meditatsiooni, hüpnoteraapia, hingamistehnikaid, jooga, palveid, 12-astmelisi programme, igasuguseid retseptiravimeid ja ebaseaduslikke drooge, biotagasisidet, stressijuhtimist, naeruteraapiat, tantristlikku seksi ja palju muud. Kõigi nende rühmade eesmärk on muuta viisi, kuidas sa oma filme vaatad – oma elu, oma reaalsust – muutes oma teadlikkust või mõnel juhul põgenedes filmidest täielikult läbi suurema alateadvuse.

Kolmas suur kategooria on New Age, mis sisaldab tervet rida jooge, šamaane, swameid ja gurusid koos meditatsiooniga, Aabraham, “The Secret”, “Law of Attraction” (“Külgetõmbeseadus”), “A Course in Miracles” (“Imede Kursus”), “HeartMath”, delfiiniteraapia, valgus- ja värviteraapia, reiki, emotsionaalse vabaduse tehnika, elektromagnetvälja tasakaalustamine (EMF), magnetväljateraapia, mõttevälja teraapia, PSYCH-K, kanaldamine, ameerika põlisasukate õpetused ja nimekiri jätkub näiliselt igavesti. Need rühmad püüavad anda sulle teatud kontrolli oma elu üle, pakkudes tehnikaid, tseremooniaid ja rituaale, mis on mõeldud alternatiivse reaalsuse loomiseks, kui neid õigesti kasutatakse – et muuta oma ettekujutust reaalsusest.

Ja siis on “igavese õndsuse otsijad”, mida võib nimetada ka “südamekeskseks lähenemiseks”, ülistades meditatsiooni, positiivset mõtlemist, kaastunnet, päästmist, armastust, õnne, küllust, jõukust, headust, ilu, tähelepanelikkust, sisemist rahu, rahu maa peal ja head tahet inimeste suhtes. Nende rühmade põhiidee on see, et “negatiivsus on halb programmeerimine” 8 , mida saab eemaldada “võimsa südame teekonna kaudu, kus me mõistame igaühe rolli selle elu – ja maailma – loomisel, milles me igatseme elada, mis on ideaalselt loodud, et aidata meil elada õnnes, rahulolus ja õndsuses.” 9

(Sa märkad, et “meditatsioon” esineb kõigis kolmes viimases rühmas. See on paljude Inimtäiskasvanute valitud tehnika – iidne, kuid tänapäeval väga populaarne – ja seda pakutakse osana mitmete erinevate rühmade tegevuskavadest, millel on erinevad eesmärgid – nagu kõikidel ravimitel.)

***

Et olla selge ja täielik, pean mainima ka mõningaid rühmi, mida sa teatri tagaküljel ei leia. Näiteks ei leia sa gruppe, mis esindaksid maailma peamisi religioone – kristlust, islamit, hinduismi, budismi ja judaismi (mis moodustavad umbes kolm neljandikku maailma elanikkonnast). Selle asemel on need osa ekraanil esitatavatest filmidest. Kuigi need religioonid võivad “siin ja praegu” olla suuremaks õnneks, on nende aluseks ja ülimaks sõnumiks see, et nende järgijad ei peaks oma eluajal ootama tõelist paranemist oma elus – tõelist muutust oma tegelikkuses –, vaid keskenduma erinevate uskumuste ja käitumise reeglite ja eeskirjade järgimisele lootuses, et neid tasustatakse hiljem – enamasti pärast nende surma. Selline sõnum on ideaalne Inimlastele, kes istuvad oma toolide külge liimituna, kuid mitte üldse vastuvõetav Inimtäiskasvanule, kes soovib muutusi KOHE!

See ei tähenda, et nendes peamistes religioonides ei ole Inimtäiskasvanuid. On, mõned. Sageli on nad lahked ja armastavad, kaastundlikud ja heade kavatsustega ning on otsustanud minna tagasi kino istmetele, et teenida Inimlapsi.

Kinosaali tagaküljel on sagedamini nende religioonide killustunud rühmad – palju väiksemad Inimtäiskasvanute klastrid, kes väidavad, et on leidnud uusi viise, kuidas vähendada elu valu ja kannatusi praegusel hetkel, klammerdudes samal ajal oma usu põhialuste külge, nagu zen-budistid, baha’i, advaita vedanta, kristlikud teadlased, kui nimetada vaid mõnda. On ka väga pikk nimekiri 10 teistest killustunud rühmadest, mida tavaliselt nimetatakse “kultusteks” (sõltuvalt sellest, kes kutsub), mis meelitavad neid Inimtäiskasvanuid, kes on loobunud tavapärasest religioonist, kuid vajavad siiski mingit organiseeritud moraalset süsteemi. Saientoloogia ja moraalne taasrelvastumine, minu isiklikud valikud minevikus, kuuluvad sellesse kategooriasse.

Sama kehtib poliitika kohta. Ameerika Ühendriikides on suuremad parteid, nagu vabariiklased ja demokraadid, filmides, mida vaatate. Kuid kino tagaküljel leiad liberaalid, roheliste partei, konstitutsioonipartei, teepartei, Ameerika sõltumatu partei ja nii edasi, mis annavad Inimtäiskasvanule võimaluse astuda poliitilisse gruppi, et proovida asju muuta, hoolimata asjaoludest, ja teades väga hästi, et nad seisavad silmitsi hästi juurdunud kaheparteisüsteemiga, mille tegelik eesmärk on mitte midagi muuta (mistõttu neid eelistavad ja toetavad Inimlaste hääled).

Tavameditsiin on samuti osa 3D-filmidest, kuna selle põhirõhk on pigem sümptomite farmakoloogilisel allasurumisel kui mis tahes haiguse põhjuse muutmisel. Kuid kinosaali tagaküljel on üle saja alternatiivse teraapia grupi, nagu nõelravi, Aleksandri tehnika, AK, aroomiteraapia, ayurveda, Bachi lilleteraapia, kehatöö, kelaatravi, hiina meditsiin, kiropraktika, kraniosakraalne teraapia, kristallidega tervendamine, ja see on vaid tähestiku algus. 11

Heteroseksuaalsus, abielu ja tuumikperekond on samuti osa filmidest ja need ei ole inimkonna ajaloos üldse muutunud. Aga kino taga on näiteks rühmad, kes praktiseerivad homoseksuaalsust, svingerlust, polügaamiat, polüamooriat, vaba armastust, bdsm-d, vuajerismi, ekshibitionismi ja tsölibaati.

Põhimõtteliselt, kui lülitate teleri sisse ja vaatate seebioopereid, näete, mis hoiab filmides Inimlaste meeled lahutatuna ja rahustatuna: konventsionaalne religioon, konventsionaalne poliitika, konventsionaalne meditsiin ja konventsionaalne seksuaalsus. Mida seepides ei näe, on Inimtäiskasvanutele kättesaadavad rühmad teatri tagaosas – välja arvatud mõned pilkavad ja põgusad viited filmis või kahes, et veenduda, et Inimlapsed ei usuks paljutõotavaid kuulujutte, mis võivad kinosaalis ringi liikuda.

Ma ei taha vihjata, et sa ei saa olla Inimtäiskasvanu, kui oled monogaamne vabariiklane, kes käib ikka veel kirikus ja arsti juures. Konventsionaalne religioon, konventsionaalne poliitika, konventsionaalne meditsiin ja konventsionaalne seksuaalsus on filmide neli nurgakivi – elu, reaalsus – kõik Inimlapsed ja Inimtäiskasvanud on sukeldunud iga päeva igasse hetke, olenemata sellest, kus nad kinos seisavad või istuvad. “Tavaline” on kõik, mida nad on kunagi teadnud, mida nad pole kunagi päriselt kahtluse alla seadnud ja seetõttu on neil raske lahkuda. See kehtib eriti uute Inimtäiskasvanute kohta, kes peavad kuuluma gruppi ja ei ole veel leidnud kino tagaküljel piisavalt asendajaid.

Ma tahan öelda, et see muutub aja jooksul. Kui Inimtäiskasvanu tunneb end uues keskkonnas mugavamalt ja leiab uusi rühmi, millega liituda, asendub tavapärane religioon, tavapärane poliitika ja tavapärane meditsiin teatri tagaküljel asuvate rühmadega, samas kui tavapärane seksuaalsus hoiab oma elu eest kinni.

***

Ilmselgelt on Inimtäiskasvanute jaoks palju, palju rohkem rühmi, kui ma olen maininud – sõna otseses mõttes sadu, tõenäoliselt üle tuhande, millest mõned ei kuulu ka mõnda minu põhikategooriatest. Näiteks on Wikipedias 12 loetletud üle kahe tosina “UFO religiooni” , mida võib leida kinosaali tagaküljelt. Seega ei olnud see mõeldud täielikuks gruppide või kategooriate loeteluks, vaid põgus ülevaade võimalustest, mis on kättesaadavad uuele Inimtäiskasvanule; ja ma ei tea ühtegi uut Inimtäiskasvanut, kes ei ole lühikese aja jooksul pärast toolilt lahkumist ühinenud vähemalt ühega neist gruppidest.

Pärast saientoloogiat liitusin kiropraktika rühmaga, kes üsna selgelt väidavad, et nende eesmärk on muuta maailma, korrigeerides individuaalselt selgroolülide nihkeid, ja ma olin selle rühmaga ühenduses üle kahekümne aasta.

Lõbus osa on see, et saad liituda korraga rohkem kui ühe rühmaga, kui mõlemad rühmad seda lubavad. Olles osa kiropraktika grupist, kuulusin hiljem samal ajal ka Loving More, Applied Metapsychology, Royal-Priest kanalduste, Al-Anoni ja HIV/AIDSi hüpoteesi teadusliku ümberhindamise rühma.

Kuigi ma ei liitunud ametlikult, “uurisin” ka “Sethi” raamatutega seotud rühmi, Walschi “Vestluseid Jumalaga ” ja Sitchini ” Maa kroonikaid”, “Imede kursust”, “Urantiat”, “Meditatsiooni”, “Numeroloogiat”, “Astroloogiat”, “Tai Chid”, “Keskendumist” ja “Roosiristlust”. Osalesin arvukatel eneseabi seminaridel ja töötubades, proovisin The Secreti, kuulasin Aabrahami, vaatasin “What the Bleep!? – Down the Rabbit Hole” ja lugesin kõike, mida sain Peter Marshallilt, John Bradshaw’lt, Sai Babalt, Ayn Randilt, J. Krishnamurtilt, U.G. Krishnamurtilt, Deepak Chopralt, Eckart Tollelt, Mahatma Gandhilt ja teistelt.

1993. aastal ühinesin ühe kõige radikaalsema ja lootustandvama grupiga, millega kinos eales kokku puutusin. See oli ideeline kogukond nimega ZEGG, millel oli enne minu liitumist kümneaastane ajalugu ja mis kaasajal asub umbes tunni kaugusel Berliinist Saksamaal. Mind tõmbas selle grupi poole nende Dieter Duhmi kirjutatud Kaksteist Vägivallatu Ühiskonna Teesi 13 ja nende vaba armastuse praktika. ZEGG ei propageeri enam dr Duhmi kirjutisi ega praktiseeri enam vaba armastust. Enamik inimesi, keda ma seal 1990ndatel aastatel tundsin, on sellest ajast alates liikunud edasi, et luua Lõuna-Portugalis teine ideeline kogukond nimega Tamera, millest ma hiljem räägin. Kuid rohkem kui kümme aastat arvasin, et see grupp tõesti muudab asju, ja olin põnevil, et saan selles osaleda.

Millis(t)e rühma(de)ga sina liitusid?

  1. Chicago V. Dialoog, teine osa (1972), taastatud ja uuesti välja antud 2002. aastal Rhino Recordsi poolt ↩︎
  2. Wikipedia – Up With People ↩︎
  3. Wikipedia – Moraalne taasrelvastumine ↩︎
  4. Up With People laulude sõnad ↩︎
  5. Up With People laulude sõnad ↩︎
  6. Wikipedia – Grupimõtlemine ↩︎
  7. Wikipedia – Ameerika Ühendriikide tuumavastaste rühmituste nimekiri ↩︎
  8. Publishers Weekly ülevaade Terry Cole-Whittakeri raamatule “Live Your Bliss” ↩︎
  9. Raamatu „One Soul, One Love, One Heart“ autori John E. Welshons’i arvustus Terry Cole-Whittakeri raamatule “Live Your Bliss” ↩︎
  10. Kultuste nimekiri (viide lehele interneti arhiivis) ↩︎
  11. Alternatiivsete teraapiarühmade loetelu (viide lehele interneti arhiivis) ↩︎
  12. Wikipedia – UFO-religioonide nimekiri ↩︎
  13. Kaksteist teesi vägivallatu ühiskonna jaoks ↩︎