1. peatükk – Platoni koobas

Kujuta ette, et oled kogu oma elu istunud kinos toolil. Koht on pime, nagu kõik kinod, aga sa võid tunda…

Ei… oota! Enne kui me sinna läheme…

On olemas kuulus allegooria nimega “Platoni koobas”, mille on loomulikult kirjutanud Platon. See on väljamõeldud vestlus Platoni õpetaja Sokratese ja Platoni venna Glaukoni vahel; ja sisuliselt kõlab allegooria esimene osa nii…

Sokrates palub Glaukonil ette kujutada koobast, kus elavad vangid, keda on lapsepõlvest saadik aheldatuna ja liikumatuna hoitud. Mitte ainult nende käed ja jalad ei ole paigal, vaid ka nende pead on fikseeritud, nii et kõik, mida nad näevad, on sein otse nende ees. Vangide taga on suur tuli ning tule ja vangide selja vahel tõstetud jalgrada.

Kui inimesed ja loomad liiguvad üle tule ja vangide selja vahelise jalgraja, heidab tule valgus varje vangide ees olevale seinale. Vangid näevad ainult varje, kuid nad ei tea, et nad on varjud.

Seinast kajavad ka rajalt kõlavad helid. Vangid kuulevad ainult kajasid, kuid nad ei tea, et need on kajad.

Sokrates küsib Glaukonilt, kas ei tundu mõistlik, et vangid arvavad, et varjud on tõelised asjad, ja kajad on tõelised helid, mitte lihtsalt reaalsuse peegeldused, sest need on kõik, mida vangid on kunagi näinud või kuulnud.

Sokrates lisab nüüd sellele stsenaariumile midagi uut. Oletame, et vang vabastatakse ja tal lubatakse püsti tõusta ning ringi liikuda. Kui keegi näitaks talle tegelikke asju, mis olid heitnud varje ja põhjustanud kaja – tuli ning inimesed ja loomad jalgrajal –, ei teaks ta, mis need olid, ega tunneks neid varjude ja heli põhjusena; ta usuks ikkagi, et varjud seinal on reaalsemad kui see, mida ta näeb. ¹

Allegooria jätkub, kuid ma tahan siinkohal peatuda. (Kui oled huvitatud, võid vaadata kolme minuti pikkust animatsiooni, mille algne asukoht oli veebilehel PlatosAllegory.com). [Tõlkija kommentaar: viide viib interneti arhiivis salvestatud lehele, algset lehte enam ei eksisteeri.]

Nüüd.

Kujuta ette, et oled kogu oma elu istunud kinos toolil. Koht on pime, nagu kõik kinod, kuid võid tunda, et randmetel ja pahkluudel on ahelad, mis takistavad käte ja jalgade liigutamist. Tooli seljatugi on kõrge ja tõuseb pea kohale, nii et selja taha on võimatu vaadata. Kõik, mida näed, on sinu ees olev ekraan ja inimesed, kes istuvad sinu kõrval samas olukorras.

Sinu ees, kinosaali kõikidel külgedel nii kaugele, kui näed, on hiiglaslik Imax 3D ekraan. Sa istud seal, vaadates filmi filmi järel, ja tundub, et oled osa filmist endast, täielikult sellesse sukeldunud. (Vaata Woody Alleni loodud täielikku reaalsusesse sisseelamise stseeni filmist The Purple Rose of Cairo (Kairo purpurpunane roos).

Nagu varjud ja kajad Platoni koopas, on need filmid kõik, mida oled kunagi teadnud. Need on tegelikult sinu ainus reaalsus, sinu elu.

Näitlejad on head ja stsenaariumid on hästi kirjutatud ning neis filmides saab emotsionaalselt osaleda, tunda viha, valu, kurbust, kahetsust, rõõmu, vaimustust, vastuolusid, hirmu ja mitmesuguseid muid emotsioone sõltuvalt süžeest. Sul on oma lemmiktegelased – näiteks pereliikmed ja sõbrad –, kes ilmuvad sageli, ja teised, keda sa põlgad ja soovid, et ei ilmuks üldse.

Mõned filmid on meeldivad vaadata, aeg-ajalt lausa imelised – õnnelikud, liigutavad, rahuldust pakkuvad, nauditavad. Teised on tumedad ja kurjakuulutavad, häirivad, valusad, tekitavad sinu sees reaktsioone, mis ei ole väga mugavad. Sa seisad vastu nende vaatamisele ja soovid, et sa ei tunneks seda, mida sa tundsid. Kohati suled silmad ja soovid, et stsenaarium muutuks.

Kuid jääd rahulikult oma kohale ja vaatad, sest sulle on öeldud – ja oled uskunud kogemusest –, et see on ainus reaalsus, mis on olemas, ja pead sellega leppima.

Valdav enamus inimesi – 95% Maa elanikkonnast, kui ma peaksin arvama, võib-olla rohkem – sureb, istudes selles kinotoolis.

Teiste jaoks juhtub ühel päeval midagi huvitavat.

Eriti ebamugava filmi ajal võid karjuda “Ei!” ja jõuliselt oma keha toolil väänata. Järsku saad teadlikuks, et ei tunne enam ahelaid oma randmetel ja pahkluudel ning mõistad, et saad nüüd oma käsi ja jalgu liigutada. Sa kasutad oma käsi, et ringi kompida ja avastad, et ahelatel ei olnud lukke – kunagi – ja sinu paanilised liigutused lihtsalt tõmbasid need lahti. Kogu aeg olid lihtsalt eeldanud – uskunud –, et oled vang, nagu koer, kes püsib nähtamatust tarast eemal.

Sa mõtled, mida edasi teha. Mõistad, et sa ei pea enam seal istuma ja filme vaatama, kui sa ei taha. Võiksid püsti tõusta, kuid mitte kohe. Võid kummarduda enda kõrval oleva inimese poole ja püüda talle öelda, et ahelatel pole lukke, kuid saad vastuseks ainult “ššhhhh”.

Hirm püsti tõusta on tohutu; mõte minema kõndida läheb vastuollu kõigega, mida sulle on õpetatud. Lõpuks – võib-olla on see uudishimu, võib-olla on see viha, võib-olla on see lihtsalt see, et sa ei suuda enam tunda seda, mida tunned – otsustad “põrgusse see hirm”. Tõused püsti. Midagi ei juhtu. Sireenid ei käivitu, keegi ei tule sind uuesti istuma panema ja sa hakkad mõtlema, et ehk polegi midagi karta.

Nii et sa otsustad kõndida. Liikudes mööda istmerida vahekäigu suunas ja öeldes: “Vabandage, vabandage,” vaatavad inimesed sind hämmeldunult, imestades ja kohkudes. Mõned isegi ütlevad, et istuge maha, minge eest ära, käituge korralikult. On selge, et nad kõik peavad sind hulluks. Kuid sinu sees on midagi, mis on hirmust hoolimata põnevil ja sunnib sind tegutsema.

Lõpuks jõuad vahekäiku, pöördud ja näed, et see viib istmeridade vahele; kuid sa ei näe veel kino tagaosa. Selgem on nüüd see, et ekraan ulatub üle kogu hoone, 360 kraadi; ja keset saali lae all ripub suur must pall. Pallist voogab igast küljest väga ere valgus ekraani poole. Sul pole aimugi, mis see on või mida see tähendab.

Kui kõnnid vahekäigust üles, kohtad paari inimest, kes lähevad sinuga samas suunas, ja mõnda teist, kes naasevad oma kohtadele. Need, kes lähevad tagasi oma kohtadele, heidavad sulle hävitava pilgu, peaaegu vihkava, mõni on ka hirmunud, ja keegi hoiatab sind, et sa enam kaugemale ei läheks. Aga sa oled läinud juba nii kaugele ning sa arvad ja otsustad, et tahad teada, mis on vahekäigu lõpus.

Kui jõuad lõpuks tagaossa, näed kogu ringikujulise saali ülevaadet. Ühel pool on istekohad, kust sa tulid, kõik näoga ühes suunas, täis inimesi, kes vaatavad otse ekraanile; ja istmete taga on suur ruum, kus sinusugused inimesed ringi kõnnivad. Kaugema seina keskel näed ust, millel on silt: “Mitte siseneda – äärmiselt ohtlik.”

Kuna Imax 3D ekraan ulatub üle kogu ehitise, ei ole võimalik ekraanil mängivate filmide eest põgeneda. Teisisõnu, sinu reaalsus, sinu elu järgneb sulle kõikjale. Kuid midagi on teisiti, isegi kui sa ei saa praegu öelda, mis. Filmid ei ole muutunud, kuid sina oled, mingil moel võid seda ka tunda, kuid ei saa sellest veel aru.

Tundub, et siin ja seal kogunevad väikesed inimrühmad – teised sinusugused, kes olid oma toolidelt tõusnud ja saali tagaossa tulnud – ja arutavad midagi, mis näib olulisena. See kõik on nii uus, nii kummaline, nii raske mõista, nii hirmutav, nii… “ebareaalne”. Mõtled hetkeks oma kohale tagasi minemisele, tagasi reaalsusesse, mida tunned nii hästi. Siis otsustad mitte minna, vaid jääda natuke kauemaks, vähemalt veidikeseks.

Peatud hetkeks ühe grupi juures ja küsid: “Mis toimub?”

“Me püüame asju muuta,” on vastus.

“Mida te silmas peate?” küsid sa.

“Meile ei meeldi filmid, mida mängitakse. Me tahame teistsuguseid,” selgitab hääl.

Kinos istudes ei mõelnud sa kunagi filmide muutmisele. Sa ei teadnud, et see on võimalik. Aga nüüd on see mõte huvitav ja sa tunnistad, et on filme, milles sa sooviksid, et sa poleks pidanud osalema, oma elu aspekte, mida sa oleks eelistanud mitte vaadata ja kogeda.

Sa kuulad mõnda teist rühma pealt, et kuulda meest ütlemas: “Jah, see on reaalsus. Kuid on olemas parem koht, kuhu me kõik läheme, kui me sureme, kui teil on lihtsalt usku ja järgite mõnda lihtsat reeglit…”

Järgmises grupis on guru, kes manitseb oma järgijaid: “Jah, me võime sellest reaalsusest lahkuda, kuid me peame kõik koos minema. Tunne kaastunnet nende vastu, kes jäid filme vaatama…”

Kui jätkad oma rännakut ümber kinosaali, püüad kinni kilde ja muid kommentaare, näiteks “See ei pea olema sinu reaalsus. Sul on võim seda muuta ja ma võin sulle näidata, kuidas” ja “Armastus on kõik, mis on” ja “Vaigista oma meel”.

Kogu selle segaduse juures meenub sulle lõpuks esimest korda, et sul on valida, mida edasi teha, ja see tundub nii põnev kui ka hirmutav, sest oled just astunud esimese sammu enesevastutuse ja eneseteostuse suunas.

***

Peatume veel korraks.

Oma raamatu “Enlightenment Trilogy” (“Valgustusajastu triloogia”) teises ja kolmandas raamatus teeb Jed McKenna vahet “Inimlapsel” ja “Inimtäiskasvanul”. Selle ideega tasub mängida, eriti meie kino metafoori valguses.

Esiteks ei ole Inimlapsel või Inimtäiskasvanul praktiliselt mingit seost füüsilise vanusega. Valdav enamus maailma elanikkonnast on Inimlapsed, kellest enamik on vanemad kui kakskümmend.

“Enamik inimesi lõpetab arenemise umbes kümne- või kaheteistkümneaastaselt. Keskmine seitsmekümneaastane on sageli kümneaastane, kes on kuuskümmend aastat samasse klassi istuma jäänud…. Me peame õppima nägema erinevust Inimtäiskasvanu ja Inimlapse vahel sama lihtsalt ja eksimatult, nagu me näeme erinevust 60-aastase ja 6-aastase vahel…. Meie ühiskonnad on sobivad Inimlastele, on tehtud nende poolt ja nende jaoks, mis seletab selle kuratliku probleemi olemust, aga ka suuremat osa rumalusest, mida me maailmas näeme.”

McKenna, Jed. The Enlightenment Trilogy

Inimlapsed on need, kes istuvad kinos oma toolidel. Nad võivad vaadatavate filmide üle palju kurta, kuid jätkavad vaatamist ilma midagi ette võtmata. Nad on veendunud, et neid hoiab oma kohtadel mingi võimas väline jõud ja et nad on abitud, et midagi muuta. Tegelikult usuvad nad, et asi, mis peab muutuma, on “seal kusagil” – keegi või miski, mille üle neil puudub kontroll. Isegi valimas käimine on Inimlapse tegu, väites, et muutus on võimalik ainult valitavaid muutes. “Nad on veendunud, et filmid, mida nad vaatavad, on “reaalsus”, elu, nagu see peab olema, ja nad ei vastuta ise oma seisundi eest.

Mõned Inimlapsed võisid ka avastada, et nende ahelad ei olnud lukus ja nad võisid vabalt püsti tõusta ja kõndida, millal iganes nad tahtsid. Võib-olla mõni jäigi püsti, veel vähesemad astusid paar sammu vahekäigu suunas. Kuid hirm muutub peagi ülekaalukaks ja nad lähevad tagasi oma kohtadele, et uuesti ahelad jalgade ümber panna, lohutatuna asjaolust, et nõnda on nad heas ja turvalises seltskonnas.

“Inimese lapsepõlv on egoga seotud seisund. See on (tegelike) inimlaste jaoks hea ja loomulik olek. Inimtäiskasvanutele on see aga kohutav vaev. Ainus viis, kuidas selline vaev võib jääda märkamatuks ja ravimata, on see, kui kõik kannatavad võrdselt, mis ongi täpselt nii. Ühtegi probleemi ei tunta ära ja alternatiive ei ole teada, seega ei otsita lahendust ja pole lootust muutuseks.”

McKenna, Jed. The Enlightenment Trilogy

Paljud inimesed veedavad hea meelega kogu oma elu Inimlastena, istudes oma toolidel, sukeldudes oma filmidesse; ja ma ei püüa väita, et selles on midagi “valesti”. Ei ole. See on täpselt nii, nagu see peaks olema nende jaoks, ja pole mingit põhjust püüda muuta nende meelt või muuta neid Inimtäiskasvanuteks, nagu me hiljem arutame.

Aga ma eeldan, et sa ei ole üks neist, muidu sa ei loeks seda raamatut. Oled püsti tõusnud, jõudnud kinosaali tagaossa ja hakanud käituma nagu inimtäiskasvanu. See raamat on sulle – sinust, mitte neist.

***

Platoni koopas on Inimtäiskasvanu vabastatud vang, kes seisab nüüd teiste taga, näeb tuld ja inimesi kõndimas, kes heidavad seinale varje. Kuid nagu Sokrates juhib tähelepanu, esindavad varjud endiselt “reaalsust” ning tuli ning inimesed ja loomad jalgteel jäävad mingisuguseks seletamatuks mõistatuseks.

Vähemalt on Inimtäiskasvanu saanud teadlikuks, et täielike sisseelamisfilmide kaudu kogetud eluga on midagi “valesti”, ja ta ei ole enam valmis seda “reaalsust” aktsepteerima. Klassikalises 1976. aasta filmis “Network” väljendab uudisteankur Howard Beale seda, mida arvukalt uusi Inimtäiskasvanuid tunneb, kui ta vingub: “Ma olen põrgulikult vihane ja ma ei kavatse seda enam taluda!”

Inimlaps elab teadmatuses, arvates, et ta on avatud silmadega ärkvel, kui ta tegelikult suletud silmadega magab. Uus Inimtäiskasvanu on astunud esimese sammu oma silmade avamiseks, kuigi nad ikka veel magavad ja ei saa aru, mida nad praegu näevad.

Selleks, et keegi ei satuks segadusse: Inimtäiskasvanu ei ole niinimetatud “vaimse valgustatuse” seisund, kuigi see on see, mida enamik “otsijaid” otsivad ja enamik “gurusid” müüvad. (Räägime sellest hiljem lähemalt.)

“Täiskasvanuea ja valgustatuse erinevus seisneb selles, et esimene ärkab unenäo seisundis ja teine ärkab unenäost… Varases staadiumis täiskasvanuiga peetakse sageli ekslikult vaimseks valgustumiseks ja ka müüakse seda kui vaimset valgustumist, kuid see pole nii. See on alles esimene tõeline pilguheit elule.“

McKenna, Jed. The Enlightenment Trilogy

Kas oled kunagi näinud unenägu, milles ärkad üles ja mõistad, et see on vaid unenägu, kuid tegelikult magad ikka veel ega ärka päriselt üles? Et unes ärkamine oli osa unenäost endast? Sellest Jed räägibki. Inimlaps magab ja näeb und, kuid arvab, et ta on ärkvel ja arvab, et unenäod on reaalsed. Inimtäiskasvanu magab ja näeb und ning ärkab unenäo osana, kuid ei ärka unenäost endast. Nagu Inimlapski, arvab ta, et on ärkvel, kuid tegelikult ei ole.

Järgmine samm – tegelikult unest ärkamine – on see, millest see raamat räägib.

Inimtäiskasvanuks olemine ei ole halb viis oma elu veeta, eriti kui võrrelda seda Inimlapsega. Kuid sellel on omad piirid.

Inimtäiskasvanuna võid välja mõelda, kuidas paremini tulla toime filmidega, mis sinu elu määratlevad. Kino tagaküljel on igasuguseid rühmi, kes väidavad, et nad suudavad sulle õpetada erinevaid filtreerimis- või parendamismeetodeid või vältida või eitada või töödelda või tegeleda emotsioonidega, mis tekivad sinu reaalsusesse sukeldumise tulemusena. Järgmises peatükis vaatleme lähemalt mõnda neist rühmadest.

Kuid Inimtäiskasvanuks saamine ei ole lõpp; see on tegelikult alles algus.

***

Ma ei tea, kas on kasulik meeles pidada, millal sa tõusid oma toolilt kinos ja muutusid Inimlapsest Inimtäiskasvanuks, Palju on lugusid elumuutvatest autoõnnetustest, äkilistest ja ootamatutest lahutustest, lähedase kaotusest, surmalähedasest kogemusest, narkootikumidest põhjustatud nägemustest teisest maailmast jms.

Minu jaoks oli see väga selge.

Olin oma teisel semestril väikeses lõunaosariikude kolledžis, öeldes, et tahan saada arstiks, kuid tegelikult olin rohkem huvitatud filosoofiast ja religioonist. Kaks aastat varem oli mu keskkoolisõber soovitanud Thomas Sugrue raamatut “There is a River: The Story of Edgar Cayce” (“Jõgi oma harudega. Edgar Cayce’i lugu”). ² Ühel päeval kolledži semestrivaheajal tuli see mulle järsku meelde, kui külastasin New Yorgis ühte raamatupoodi.

Koolis katkestasin nädalaks tundides käimise ning lugesin seda raamatut uuesti ja uuesti. See ajas mu mõistuse segi. Kuni selle ajani olin maganud – hästi maganud. Minu lapsepõlv ja teismelise aastad olid “normaalsed”, nagu kõik teisedki. Noh, võib-olla oli mu perekond mõnevõrra düsfunktsionaalsem kui enamusel; kuid siiski istusin ma oma toolil, vaadates filme, kogedes kogu ebamugavust, soovides, et asjad “seal väljas” muutuksid ja püüdes leida nii palju naudingut kui võimalik, et valu kompenseerida.

Selle raamatu lõpus on umbes 30 lehekülge filosoofiat, mida nimetatakse Cayce ’i “Elu lugemiseks”. See oli juttu inimkonna päritolust ja saatusest (“Kõik hinged loodi alguses ja leiavad tee tagasi sinna, kust nad tulid.”); reinkarnatsioonist ja astroloogiast; universaalsetest seadustest (“Nagu te teiste üle kohut mõistate, nii mõistetakse ka teie üle kohut.”); meditatsioonist ja ekstrasensoorsest tajumisest; kehast, meelest ja vaimust (“Vaim on elu. Mõistus on ehitaja. Füüsiline on tulemus.”); Atlantise ja Maa muutuste kohta; ja Jeesuse tundmatu elu kohta, keda Cayce kutsus meie “vanemaks vennaks”.

Minu elu muutus üleöö, samamoodi nagu Cayce ennustas, et ühel päeval muutub Põhja-Euroopa “nagu ühe silmapilguga”. Mu vennaskonna vennad ei teadnud, mida minuga teha. Esiteks lõpetasin sealiha söömise, mis oli seni olnud mu lemmiktoit, ja ma olin elanud sõna otseses mõttes kolmapäevade nimel, mil korporatsioonimajas sealihakarbonaadi lõunasöögiks serveeriti. Veetsin ka järgmise suve töötades Cayce ’i poja Hugh Lynni heaks Virginia Beachi Association for Research and Enlightenment (Teadusuuringute ja Valgustuse Assotsiatsioon) juures.

Pärast raamatu lugemist jäin veel üheks aastaks kooli, kuigi lõpetasin tundides käimise. Nagu üks koristajatädi mulle kunagi ütles: “Ära selle pärast muretse! See, mida nad sulle siin õpetavad, pole nagunii õige.” Olin nüüd Inimtäiskasvanu, kuid vajasin aega oma uue ümbrusega kohanemiseks.

Üles tõusmise ja kino taha kõndimise tagajärjed tundusid minu jaoks hiiglaslikud. Loomulikult oli mu ema selle vastu. Nagu ka mu tüdruksõber. Mul läheks raisku palju raha, mis on juba haridusele kulutatud, ja võib-olla ei saaks ma kunagi diplomit. Kindlasti ei saaks minust kunagi arsti. Mul polnud aimugi, mida edasi teha, väljavaateid silmapiiril polnud. Kas ma jätaksin maha kõik oma sõbrad ja elu, mis sisaldas ka mõningaid rõõmu- ja naudinguhetki… milleks?

Ja võib-olla kõige kriitilisemana sel ajal – ma kaotaksin oma ajateenistuse edasilükkamise õiguse ja peaksin minema väeteenistusse, tõenäoliselt lõpetades sõdurina Vietnamis, sõjas, millele olin algusest peale vastu.

Lõppkokkuvõttes võitsid minu rahulolematus ja ebamugavustunne kinos oma toolil istumisest sellest lahkumise hirmu

1. Koopa allegooria (Wikipedia ingliskeelne artikkel) (eestikeelne kokkuvõte) ↩︎
2. Sugrue, Thomas. There is a River: The Story of Edgar Cayce (“Jõgi oma harudega: Edgar Cayce lugu”) ↩︎