12. peatükk – Kahe poole mudel

Enne kui me jätkame, tahan ma veenduda, et ma ei aja sind segadusse liiga paljude segaste metafooride ja analoogiatega (ja neid on veel tulemas!). Näiteks ütlesime äsja, et Inimmäng on jagatud kaheks pooleks. Kuidas see sobib kokku kinoteatri ja liblikate metafooridega?

Inimmängu esimene pool – üha sügavamale ja sügavamale piirangutesse ja kitsendustesse minek, koos kogu draama ja konflikti, valu ja kannatustega – oleks liblika 1. ja 2. staadium (muna ja vastne) või kõik see, mis toimub Inimlaste ja Inimtäiskasvanutega kinosaalis.

Inimmängu teine pool oleks 3. ja 4. etapp (kookon ja liblikas) ehk kõik see, mis juhtub pärast seda, kui sa kino tagauksest välja oma kookonisse astud.

Kui me vaatame Inimmängu mõlema poole erinevaid reegleid, siis arvan, et see võib muutuda selgemaks….

 Inimmängu esimese poole (kinosaalis) reeglid on järgmised: ¹

1. Mängijad peavad unustama, kes nad tegelikult on, ja uskuma, et nad on hoopis midagi muud – äärmisel juhul näiteks, et nad on oma keha või oma Lõpmatu Mina.

2. Mängijad peavad uskuma, et nende holograafilised kogemused on reaalsed ja et see, mida nad oma meelte abil tajuvad, toimub tegelikult “seal väljas”, mingis objektiivses ja sõltumatuses reaalsuses.

3. Mängijad peavad uskuma, et sellel, millega nad “seal väljas” kokku puutuvad, on nende üle võim ja vägi mõjutada nende elu.

4. Mängijad peavad uskuma “hea ja halva”, “õige ja vale”, “parema ja halvema”, “hea ja kurja” hinnangutesse.

5. Mängijad peavad uskuma, et reaalsuses, mida nad “seal väljas” näevad, on midagi “valesti”, mida tuleb muuta, parandada või täiustada.

6. Mängijad peavad uskuma, et neil on võime luua teistsugune reaalsus kui see, mida nad kogevad, ja ebaõnnestudes tunnevad nad end defektsena ja puudulikuna (piiratuna).

7. Mängijad peavad uskuma, et nad suudavad end Inimmängust välja mõelda, või südamest armastamise abil sellest pääseda.

8. Mängijad peavad uskuma, et nad suudavad “midagi korda saata”, ja kui nad ebaõnnestuvad, siis süüdistavad nad end selles, et nad ei ole targemad või paremad või ei näe piisavalt vaeva.

9. Mängijad peavad uskuma, et on eesmärke, mida tuleb saavutada, kohustusi, mida tuleb täita, või õppetunde, mida tuleb õppida.

10. Mängijad peavad uskuma, et nemad ja ainult nemad ise vastutavad oma vajaduste ja soovide rahuldamise eest, mille eest nad peavad võitlema.

11. Hirm ja vastupanu on Inimmängu esimese poole aluseks ning hinnangud ja neist tulenevad uskumused on liim, mis hoiab illusioone töös.

12. Need illusioonid ei tohi kunagi puruneda, sest muidu näeksid Mängijad Inimmängu läbi.

Kas mõni neist kõlas tuttavlikult?

Selle mudeli kohaselt on Inimmängu esimene pool loodud selleks, et kogeda piiranguid ja keelde – igas vormis ja suuruses – ning kõik need reeglid viivad selleni. Nii et kui sa oled järginud reegleid (ja sa ei saanud sõna otseses mõttes midagi muud teha), siis oled tõenäoliselt kogenud oma elus palju piiranguid ja kitsendusi. Sa lihtsalt ei teadnud seni, miks, sest sa ei pidanud seda teadma.

Ma saan aru, et sulle ilmselt ei meeldinud Inimmängu esimese poole piirangud ja keelud, et need ei tundunud “head”, et need ei tundunud “õiged” ja et sa arvasid, et oled teinud midagi “valesti”. Aga sa ei teinud midagi “valesti”, ja ka mina ei teinud seda. Me mängisime Mängu täpselt nii, nagu me pidime, täpselt nii, nagu meie Lõpmatu Mina soovis, et me seda teeksime. Isegi meie vastuseis ja hinnangud ei olnud “valed”, sest need viisid suurema piiratuseni, mis on just see, mida Lõpmatu Mina tahtis tunda. Teisisõnu, me oleme teinud fantastilist tööd Mängijatena, kelleks meid loodi. Me lihtsalt ei teadnud seda ja ei osanud seda oma vaatepunktist hinnata.

Siin on midagi, mida me võiksime hinnata – kuidas Lõpmatu Mina seda tegi, kuidas ta suutis piirata lõpmatut jõudu, lõpmatut rõõmu, lõpmatut küllust, lõpmatut tarkust ja lõpmatut armastust. Milline looming! Milline mäng!

***

Kuna Inimmängu esimene pool on tahtlikult vastupidine Lõpmatu Mina loomulikule seisundile, siis selle loomiseks ja käimas hoidmiseks on vaja tohutult palju jõudu, nagu Ameerika mägedel lõbustuspargis…..

Esimene asi, mis juhtub, kui sa lähed Ameerika mägedele sõitma, on see, et sa lähed suurest mäest üles – ja paljude inimeste jaoks on nii, et mida kõrgemale, seda parem. Kuid selleks, et sellest mäest üles saada, peame trotsima kõiki loodusseadusi, näiteks gravitatsiooniseadust. Selleks, et meid sellest esimesest mäest üles tõmmata, on vaja palju jõudu; ja teel sinna läbime igasuguseid “sisemisi kogemusi”. Paljudel inimestel on neist kõige tavalisem hirm; teistel on mitmesuguseid reaktsioone, alates erutusest kuni paanikani ja isegi iivelduseni.

 Ma panin sellele esimesele mäele kõigega vastu, mis mul oli. See ei meeldinud mulle, see ei tundunud hea, see ei olnud loomulik ja ma tahtsin sealt vaid välja saada. Kuid ma teadsin ka, et pärast mäeharja tuleb lõbu.

Samamoodi tekitab võimalikult paljudesse piirangutesse ja kitsendustesse minek samu reaktsioone, mida tekitab ka esimesest mäest üles sõitmine – see ei meeldi sulle, see ei tundu hea, see ei ole loomulik ja sa tahad ainult sealt välja pääseda. Nii et me seisame vastu esimesele poolele ja imestame, miks meil on need kogemused. Aga see peabki nii tunduma, sest see on Mäng.

Veel üks põhjus, miks mulle meeldib Ameerika mägede analoogia, on see, et me ei saa kunagi kogeda või hinnata tulevast sõitu, kui me ei lähe kõigepealt suurest mäest üles.

Nagu Inimmängus, on ka Ameerika mägedel kaks “poolaega” – esimeses pooles sõidad mäest üles ja teises pooles mäest alla. Kui objektiivselt vaadata, siis ei ole esimene poolaeg “parem” ega “halvem” kui teine poolaeg. Tegelikult ei saaks teine pool ilma esimese pooleta eksisteerida. Seega ei saa olla mingit “hinnangut”, et üks pool on parem kui teine.

Veelgi tähtsam on see, et keegi, kes sõidab Ameerika mägede teisel poolel, ei ole rohkem “valgustatud” või “parem” või “arenenum” või “kõrgemale tõusnum” kui keegi, kes alles sõidab üles esimesest mäest. Nad on lihtsalt teistsuguses punktis.

Seetõttu ei ole keegi nagu mina, kes on oma kookonstaadiumi lõpus, mitte rohkem “valgustatud” või “parem” või “arenenum” või “kõrgemale tõusnud” kui keegi, kes on ikka veel kinosaalis. Ma olen lihtsalt oma metamorfoosis teises punktis, see on kõik, kuna olen juba palju kogenud sellest, mis tuleb pärast seda, kui ma olen üle mäeharja saanud.

Viimane põhjus, miks mulle see võrdlus meeldib, on see, et see pöörab ümber selle, kuidas me tavaliselt piirangutest mõtleme. Selle asemel, et minna “alla” piirangutesse või “alla” sügavusse, on esimene pool Ameerika mägedest “üles”. Nii et selle asemel, et öelda, et me saavutame oma elus “põhja”, on minu meelest parem öelda, et me jõuame üles, või tippu, või piiratuse lõppu, kuni on aeg alustada Mängu teist poolt. Minu jaoks aitab see kõrvale heita ka hinnangute andmise.

See päev, millest ma sulle rääkisin, kui istusin oma korteris, mõistes, et mul ei ole tööd, ei ole raha, ei ole seda ega teist, oli minu hetk Ameerika mägede tipus – lühike näiliselt raskusteta hetk, kui oled lõpetanud selle lõputu ja kohutava esimesse mäkke ronimise, kui saad lahti lasta kogu vastupanust, mis sul üles minnes oli, kuid sa ei ole veel alustanud sõitu alla. See on hetk, mil ei tehta otsuseid, see on selguse hetk, täieliku objektiivsuse hetk. See on väga lühike hetk, mil võid olla tänulik, et jõudsid tippu, ja isegi hinnata ronimist ennast. Sa ei vaata isegi mitte ettepoole, vaid lihtsalt peatud ruumis ja ajas.

Ja siis lähed läbi kino tagumise ukse välja ja algab “Inimmängu” teine pool. (Kuidas sobib see metafooride segamine!)

***

Põhimõtteliselt on Inimmängu teine pool esimesele poolele vastupidine. (Mõnda erisust käsitletakse üksikasjalikumalt hilisemates peatükkides).

1. Mängija teab, et see, mida ta on nimetanud “reaalsuseks”, ei ole üldse reaalne, vaid hologramm, mille on loonud tema Lõpmatu Mina, et mängida Inimmängu. Seda Mängu mängib teadvus, teadvuses ja teadvuse jaoks; ja tegelikult “ei ole olemas mingit “seal väljas””, mingit sõltumatut objektiivset reaalsust.

2. Mängija teab, et kui ta on liikunud teise poolde, siis kõik hologrammid, mida ta kogeb, toetavad täielikult tema metamorfoosi liblikaks, mitte rohkemate piirangute ja kitsenduste suunas.

3. Mängija teab, et ta ei saa kunagi kogeda midagi, mida tema Lõpmatu Mina ei ole loonud ja mida too ei taha kogeda, ning et tema Lõpmatu Mina on kirjutanud ja heaks kiitnud käsikirja, mida kasutavad kõik teised Mängija hologrammis esinevad isikud. Mitte keegi Mängija hologrammis ei saa kunagi teha ega öelda midagi, mida tema Lõpmatu Mina ei ole heaks kiitnud.

4. Mängija teab, et tema fookus muutub mõtlemisest tunnetuseks. Teises pooles ei ole midagi analüüsida, lahata ega mõista – kunagi ei ole põhjust küsida “miks?”. Mõtlemine ja õppimine on nüüd vaid sisemise uudishimu tulemus, et laiendada oma teadmisi, selle asemel, et saada aru maailmast või muuta Mängijat “paremaks” või “valgustatumaks”.

5. Mängija lülitub hologrammile “oma väe ära andmisest” ümber “oma väe tagasi võtmisele”. Kui ilmuvad hologrammid, mis tekitavad mingit ebamugavust, on see märk sellest, et Mängija määras sellele hologrammile mingi võimu, et muuta see esimesel poolel mängides reaalseks, ja see on võimalus tunnistada, et see hologramm ei olnud tegelikult üldse reaalne, ja nõuda see võim sellelt tagasi.

6. Mängija jätab maha kõik hinnangud kellegi või millegi kohta mis tahes hologrammis igal ajal, näiteks “hea” ja “halb” või “õige” ja “vale”. Nagu Rudyard Kipling ütles oma luuletuses Kui: “Kui sa suudad silmitsi seista Triumfi ja Ebaõnnega ja kohtled neid kahte ühtemoodi….” ²

7. Mängija teab, et tema kogetud hologrammides ei ole kunagi midagi parandamist, muutmist või täiendamist vajavat.

8. Mängija muutub “proaktiivsest” “reaktiivseks”. Mängija ei pea enam kunagi midagi “ära tegema”.  “Reaktiivne” olemine tähendab, et kui hologrammiline illusioon, mis ilmub “seal väljas”, näib nõudvat otsust, vastust või tegevust, võtab Mängija selle vastu (kui see ei sisalda ebamugavust). Või, kui Mängija tunneb sisemist motivatsiooni või impulssi tegutsemiseks, siis ta teeb seda. Teisisõnu, Mängija järgib oma sisemist vaimustust, kuni see pakub lõbu ja toob täielikku rõõmu.

9. Mängija elab hetkest hetkesse, üks päev korraga. Puuduvad eesmärgid, planeerimine, sihid, suunad ja päevakorrad. Ei ole minevikku ega tulevikku – ainult “nüüd”.

10. Mängijal tekib sügav armastus ja siiras lugupidamine oma Lõpmatu Mina, enda kui Mängija ja kõigi esimese poole holograafiliste loomingute vastu, kuigi kogemuse ajal võisid need tunduda vähem rõõmu pakkuvad. Mängija imestab aukartust tundes, kui ilusat, täiuslikku ja imelist tööd tegi Mängija esimesel poolel, et veenda end, et ta on reaalne ja et holograafiline maailm, mida ta enda ümber nägi, on reaalne.

11. Mängijal on “teadmine” ja täielik usaldus, et tema Lõpmatu Mina hoolitseb kõigi tema vajaduste (sealhulgas raha) eest, ja tal ei ole põhjust millegi pärast muretseda.Lõpmatu Mina ei loo hologrammi, mida ta soovib, et Mängija kogeks, kui ta ei annaks talle kõike, mida selle kogemiseks vaja läheb.

12. Mängija ärkab iga päev ja ootab uudishimulikult, milliseid kogemusi tema Lõpmatu Mina talle sel päeval loob; ning Mängija sätib end valmis, lõdvestub ja naudib sõitu.

***

Riskides liialdada, tahaksin pakkuda veel kaks analoogiat (või on need metafoorid?), et veenduda, et olen end hästi väljendanud.

Tegelikult mainisin ma juba varem ühte, mida ma nüüd tahan laiendada…..

Kujutage ette suurt bussi, mis sõidab mööda maanteed. Roolis on Lõpmatu Mina. Lõpmatu Mina mõistab, et ta ei saa samaaegselt bussi juhtida ja täielikult nautida maastikku teel, seega loob ta Mängija, kes istub ühel istmel ja naudib tema eest maastikku. Tegelikult saab Lõpmatu Mina aru, et ta võib soovi korral luua nelikümmend erinevat Mängijat, et hõivata kõik bussis olevad istekohad ja saada nelikümmend erinevat vaatepunkti maastikule. (Kui see sind üllatab, loe käesoleva raamatu kolmandas osas peatükki kakskümmend kuus “Üks Mängija ühe Lõpmatu Mina kohta?”).

Juhiistmel asuvat Lõpmatut Mina ühendab juhe iga Mängijaga, nagu arvutivõrk. Selle juhtme kaudu laeb Lõpmatu Mina igale Reisijale/Mängijale alla hologrammfilmi, mis seejärel projitseeritakse sõitja kõrval asuvale aknale. Kuid selle asemel, et näha lihtsalt aknale projitseeritud 3D-filmi, sukeldub Reisija tegelikult maastikku ja saab osaks filmist endast.

Iga Reisija näeb ainult oma aknast välja ja seetõttu on igal Reisijal täiesti ainulaadne kogemus. Kui ta võtab vaate vastu ja reageerib nähtud maastikule, saadab ta oma tunded võrgukaabli kaudu tagasi Lõpmatule Minale, kes saab seejärel kogeda maastikku läbi selle Reisija.

Reisija ülesanne ei ole bussi juhtida või otsustada, milliseid pilte ta kogeb. Tema ülesanne on lihtsalt kogeda ja saada sellest tulenevaid tundeid.

Kas see muudab sõitja juhist “eraldatuks”? Jah, teatud mõttes. Ta peab olema eraldi, et mitte mõelda bussi juhtimisele, et ta saaks täielikult kogeda maastikku. Aga ei, ta ei ole “eraldiseisev”, sest ta on loodud tema Lõpmatu Mina enda pikenduseks ja on alati ühendatud Lõpmatu Minaga võrgujuhtme kaudu.

Kas on “vale” tunda, et me oleme lahutatud oma Lõpmatust Minast? Absoluutselt mitte. Nii ongi Mäng loodud toimima.

Meie kui Reisijate probleem seisneb selles, et me oleme püüdnud bussi juhtida, püüdnud otsustada, milliseid kogemusi me saame, peamiselt seetõttu, et meil on minevikus olnud kogemusi, mida me oleme hinnanud “valeks” või “ebamugavaks”, ja otsustanud, et me tahame neid kogemusi tulevikus vältida ja seega oleme püüdnud bussijuhi tööd üle võtta. Või oli meil minevikus kogemusi, mis meile väga meeldisid ja mida tahtsime korrata.

Iga Reisija, kes tõeliselt aktsepteerib oma rolli Reisijana ja laseb lahti mis tahes hinnangutest või uskumustest kogetud maastiku kohta, võib istuda ja lõdvestuda ning nautida sõitu täielikult. Samuti on tohutu kergendus mõista, et Reisijana ei saa ükski reaktsioon või vastus, mis tal on, olla “vale” – et iga Reisija reaktsioon ja tunne on väärtuslik ja vajalik ning tema Lõpmatu Mina poolt soovitud.

* * *

Teine analoogia on seotud ühe minu lemmikmänguga, aardejahiga. Tegelikult kaalusin ma, et nimetan seda raamatut Suur aardejaht, ja kasutan seda peamise metafoorina, sest aardejaht ongi see, mida Inimmäng endast tegelikult kujutab.

Hea aardejahi puhul peidab keegi midagi ära ja siis annab mängijatele vihjeid, mis aitaksid neil seda leida. See mäng erutab mind nii väga, sest selles on ühendatud vaimne teravus – vihjete tähenduse väljaselgitamine – koos takistuste ületamisega ja mõnel juhul ka füüsiliste nõudmistega aarde otsimise käigus.

Inimmängus oli see veelgi raskem. Me ei teadnud, et mängime mängu; me ei teadnud, et otsime aaret või mis see aare on; me ei teadnud, et kõik meie kogemused sobivad ideaalselt mängu; me ei teadnud, et meile antakse aeg-ajalt vihjeid, ega ka seda, mida need vihjed tähendavad. Me isegi takerdusime aardejahi ajal ummikusse, peatudes ühes konkreetses kohas või olukorras või kogemuses ja jäädes sinna, ilma et oleksime kunagi jõudnud aarde juurde.

Ühesõnaga, enamikul meist ei olnud väga lõbus.

Tegelikult on paljud inimesed väga vihased oma Lõpmatu Mina peale, et neile antakse Inimmängu esimeses pooles nii palju draamat ja konflikti, valu ja kannatusi läbi elada; ja samas paistab, et need samad inimesed naudivad head aardejahti, kus neil on ainult vihjeid ja viiteid ning palju takistusi, mis tuleb ületada, enne kui nad aarde leiavad. Hea aardejahi läbiviija peale ei vihastu ju keegi, eks ole?

Väga vähesed inimesed, keda ma tunnen, vihastuvad oma vanemate peale, kes tõid nad siia maailma kaitsetu, abitu, täiesti sõltuva beebina. Kuid nad raevuvad miskipärast oma Lõpmatu Mina peale, et ta lõi neid, et mängida Inimmängu.

“See kõik on tore ja hea,” võite öelda, “aga ma ei nõustunud olema Mängija oma Lõpmatule Minale. Ma ei nõustunud läbima aastaid valu ja kannatusi, et minu Lõpmatu MIna saaks mängida mingit haiget mängu oma meelelahutuseks!”.

Võib-olla, kuid võib-olla ka mitte. Kuid see viha, kuigi pealtnäha õigustatud, on täis hinnanguid ja süüdistusi. See ei ole ka tõene. Sinu Lõpmatu Mina ei loonud sinu valu ja kannatusi; sinu vastupanu oma kogemustele lõi seda. Sellest räägime hiljem lähemalt.

Oluline on see, et see kõik on nüüdseks läbi. Sa jõudsid aardekirstu juurde ja avasid selle. Sees oli sedel: “See ei ole reaalne, see on lihtsalt mäng”, ja nüüd oled sa teel tagasi stardijoonele, et oma auhinda kätte saada.

On ainult üks probleem. Ainus võimalus tagasi stardijoonele jõuda on lennata; ja teel aarde poole võtsid igast vahepeatusest kaasa palju pagasit – väga palju pagasit ja liiga rasket, et liblikana lennata. Nii et nüüd tuleb sul lahti lasta kogu sellest pagasist, mis antud juhul on isiksus, mille sa selle aja jooksul konstrueerisid – sinu “mina”, sinu ego.

***

Nüüd, kui Inimmängu kaks poolt on arusaadavamad, võid küsida: “Mis mõte sellel kõigel on?”.

Küsimus on selles, mida sa oma kookonis teha kavatsed? Mis juhtub nüüd, kui sa mängid Inimmängu teist poolt?

Esimese poole jooksul puutusid kokku arvukate holograafiliste kogemustega, mida hindasid hiljem käsitletavate hirmude põhjal kui “halbu”, “valesid”, “halvemaid”, “kurje” või lihtsalt “ebasoovitavaid”, ning püüdsid teha kõik endast oleneva, et neid kogemusi muuta, parandada või täiendada. Seda tehes andsid sa väe “sinna välja” ja lasid hologrammidel tunduda reaalsetena.

Aja möödudes kujunesid uskumused ja arvamused kogemuste, teiste inimeste ja ümbritseva maailma kohta. Need hinnangud, uskumused ja arvamused määratlesid tegelikult selle, kes sa uskusid, et oled. Nad said osaks sinu “minast”, valeidentiteedi kihtidest, mida nimetatakse egoks.

Nüüd on sinu ülesanne see protsess ümber pöörata.

Kõik hinnangud „hea“ ja „halb“, „õige“ ja „vale“, „parem“ ja „halvem“, „hea“ ja „kuri“, mida sa kinosaalis nähtu kohta andsid – nii Inimlapse kui ka Inimtäiskasvanuna – ei kehti enam.

Kõik sinu uskumused ja arvamused põhinesid valel eeldusel – et filmid, mida sa vaatasid, olid reaalsed – ja on seetõttu väärad.

Iga kinnitus, mille sa tegid nende hinnangute, uskumuste ja arvamuste põhjal, lõi uue valeidentiteedi kihi, mida sa uskusid, et see oledki sina tegelikult.

Nii et nüüd antakse sulle võimalus oma Lõpmatu Mina kaudu vaadata uuesti üle kõik need hinnangud, uskumused ja arvamused ning seekord muuta oma reaktsioone või reageeringuid kogemustele, mis neid tekitasid. Selle protsessi käigus saad sa lahti lasta oma ego moodustavatest valeidentiteetide kihtidest – ja nende aluseks olevatest hirmudest – ning liikuda küsimuse “Kes ma olen?” tõelise vastuse suunas.

Kuidas see juhtub, on suhteliselt lihtne.

Tegelikult ei pea sa midagi tegema. Palju parem on, kui sa ei püüa enam asju ära teha. Sinu Lõpmatu Mina loob sinu jaoks kõik, nagu ta on alati teinud. Kõik, mida sa pead tegema, on saada täielikult teadlikuks ja teadvustada oma reaktsioone ja vastuseid oma kogemustele igas hetkes ning olla valmis neid koheselt ausalt ja ilma hinnanguteta vaatama. See tähendab, et sa pead jääma ärkvele, silmad lahti, mitte olema meditatiivses unes või muutunud teadvusseisundis.

Kuid see ei ole kergete killast. See nõuab suurt vaimset teravust ning sisaldab sügavaid emotsionaalseid ja isegi füüsilisi nõudmisi.

Põhimõtteliselt “elad” või “külastad” uuesti paljusid võtmekogemusi oma minevikust, mis tähendab, et filmid, mis ümbritsevad sind kookonis järgmise aja jooksul, sarnanevad kinosaalis nähtule. Mõned tegelased võivad olla veidi teistsugused kui esimesel korral, kuid põhiteema on sama või väga sarnane.

Seekord on sul aga võimalus muuta oma reaktsioone ja reageeringuid nendele kogemustele, võttes tagasi väe, mille andsid “sinna välja”, et muuta oma holograafiline universum reaalseks, ja seejärel lase lahti hinnangutest, uskumustest ja arvamustest, mida sa selle tulemusena kujundasid. See oleks hea algus, ja siis tuleb järgmine kogemus.

Tahan selgelt öelda, et sa ei pea oma minevikus otsima kogemust, mida uuesti töödelda. Sinu Lõpmatu Mina loob need kogemused uuesti olevikus, et saaksid nendega tegeleda siin ja praegu. See ei ole psühhoteraapia, mille eesmärk on avastada, et sinu ema ei imetanud sind piisavalt kaua või et saada üle düsfunktsionaalse perekonna ajaloost.

See on “mis on, nüüd.”

Küsimus on sinu mõtetes domineerivatest hirmudest lahti laskmises ja oma “mina” valeidentiteetide kihtidest, isiksuse konstruktsioonist nimega ego kinni hoidmises, mille kohta sa arvad, et see oled sina.

See räägib sõjast Mayaga, illusiooni jumalannaga, nagu Jed McKenna ütleks.

Küsimus on leidmises, kes sa tegelikult oled.

Küsimus on selles, kuidas avastada, mis on tõene.

Küsimus on selles, kuidas saada täielikult teadvustatud “mitte-eneseks”, millena olemine on rahu.

1. Põhineb vabalt Robert Scheinfeldi töödele ↩︎
2. Kadri Heina tõlge ↩︎