Sissejuhatus

Magus vabadus sosistas mulle kõrva
Sa oled liblikas
Ja liblikad on vabad lendama
Lendama ära, kõrgele, aidaa

laulust Someone Saved my Life Tonight,
muusika Elton John, sõnad Bernie Taupin

George’il oli probleem.

Kuigi ta varjas seda üsna hästi, oli George õnnetu. Ta tundis end rahulolematuna; tema elu oli muutunud igavaks; ta vihkas oma tööd; teda ootas majanduslanguse tõttu peatselt vallandamine; tema suhe oma naisega oli põhja käinud; ta ei suutnud enam oma lastega suhelda; tal ei olnud muud reaalset elu kui töötamine, söömine, televiisori vaatamine ja magamine; ta võis oma tõelisi sõpru ühe käe sõrmedel üles lugeda; ja ta ei näinud mingitki võimalust midagi teha, midagi paremaks muuta.

Kuid see ei olnud praegu George’i suurim probleem. Tema kõige pakilisem mure oli see, et ta oli hakanud unes kõndima.

Ühel ööl, kui George unes kõndis, kukkus ta väga sügavasse auku. Kui ta ärkas, avastas ta, et lamas augu põhjas, seljas vaid pidžaama ja augus polnud midagi peale tema. Ta vaatas üles ja nägi enda kohal hommikust taevast, mida ümbritsesid mõned raagus puude oksad, mis moodustasid täiusliku ringi ümber päikesevalguse. Oli varakevad ja õhk oli jahe. Ta ei näinud kedagi, kuid kuulis vaikseid hääli.

Ta teadis, et peab välja pääsema, kuid augu seinad olid järsud, libedad ja kõrged ning ronimiseks polnud midagi kasutada. Iga kord, kui ta proovis, kukkus ta alla tagasi ning pettus. Ta hakkas appi karjuma.

Äkitselt oli augu serval mehe nägu, mis vaatas talle ülalt alla.

“Mis su probleem on?” küsis mees.

“Oh, jumal tänatud,” hüüdis George. “Ma olen siin kinni ja ei saa välja!”

“Noh, las ma aitan,” ütles mees. “Mis su nimi on?”

“George.”

“Perekonnanimi?”

„Zimmermann.”

“Üks “n” või kaks?”

“Kaks.”

“Ma tulen kohe tagasi.”

Kui nägu kadus, mõtles George, miks oli tema nime kirjapilt nii oluline; ja siis oli mees tagasi.

“See on sinu õnnepäev, George! Olen miljardär ja tunnen end täna hommikul suuremeelsena.”

Mees poetas peost väikese paberitüki ja see hõljus aeglaselt auku. George püüdis selle kinni ja vaatas uuesti üles. Mees oli läinud.

George jõllitas paberitükki. See oli tema nimele vormistatud 1000-dollariline tšekk.

“Mida kuradit? Kuskohas ma seda siin all kulutada saan?” mõtles ta endamisi. Ta voltis paberi kokku ja pani pidžaama taskusse.

Siis kuulis ta teist häält liginemas.

“Palun aita mind,” hüüdis George ülalpool olevale tühjusele.

Ilmus teise mehe nägu, lahke ja kaastundlik.

“Mida ma saan sinu heaks teha, mu poeg?”

George nägi mehel vaimuliku kraed, kui too üle serva kummardus.

“Isa, aita mind sellest august välja… palun.”

“Mu poeg…” Hääl oli pehme ja armastav. „Ma pean viie minuti pärast kirikus missat pidama, nii et ma ei saa praegu peatuda. Kuid täna loeme teie eest erilise palve.” Siis sirutas ta käe taskusse. “Siin, see aitab,” ja ta viskas raamatu enne lahkumist auku.

George võttis Piibli, uuris seda ja püüdis ette kujutada, kuidas seda august välja pääsemiseks kasutada. Lõpuks andis ta alla ja heitis selle kõrvale.

Järgmine mööduja oli naine. Kui ta George’i olukorrast aru sai, viskas ta auku mõned orgaanilised köögiviljad koos vitamiinide ja taimsete toidulisanditega.

“Söö ainult neid,” ütles ta.

George ladus need piibli peale hunnikusse.

Arst peatus ja annetas paar pakendit raviminäidiseid, mille müümise eest talle sel nädalal maksti.

Advokaat astus läbi ja rääkis mõnda aega linna kohtusse kaevamisest selle eest, et linn piirdeaeda augu ümber ei pannud. Ta jättis oma visiitkaardi.

Poliitik lubas vastu võtta seaduse, mis kaitseks uneskõndijaid, kui George hääletaks tema poolt homsetel valimistel, eeldusel, et ta pääseb august välja.

Selleks ajaks oli George istunud augu põhja, ise kergelt külmast värisedes, ning hakkas kaotama lootust, et keegi aitab tal välja pääseda. Ta tundis end üksildasena, abituna ja hirmununa. Ta lükkas ravimid kõrvale, võttis kuhjast orgaanilise banaani ja hammustas seda.

“Ma võin aidata sul välja pääseda.”

Ta kuulis tugevat, veenvat ja võimsat naishäält. Ta polnud päris kindel… Kas ta tundis selle hääle ära? Kas ta oli teda telekast näinud või midagi?

“Sa pead lihtsalt lahti laskma kõigist oma negatiivsetest mõtetest, õppima visualiseerima ja seejärel kasutama “külgetõmbeseadust”.”

“Aga just seda ma teengi – püüan kedagi ligi meelitada, et sellest august välja pääseda!” protestis George.

“Sa ei tee seda õigesti,” tuli vastus.

Ta viskas alla midagi õhukest ja nelinurkset, mis maandus George ’i jalge ette.

George hüüdis talle: “Aga… oota!” Seal polnud enam kedagi, kes oleks vastanud.

Ta võttis DVD, mis oli veel kilepakendis, ja vaatas kaanele. “Aabrahami meistrikursuse õpetuste DVD”.

“Vähemalt oleksite võinud kaasaskantava DVD-mängija alla visata,” ütles ta vaikselt, mitte kellelegi konkreetselt.

Veidi aja pärast istus üks zen-budist augu serval lootoseasendis, soovides õpetada George ’i mediteerima. “Kui mitte midagi muud,” ütles meister, “siis ehk kui te harjutate piisavalt kaua, tunnete end paremini augus olemise pärast. Kes teab, võib-olla suudate mõne elu pärast isegi leviteerides välja pääseda.”

George oli juba valmis igaveseks sellesse auku jääma kui äkki häält kuulis.

“Kas sa saad mõne sammu võrra eest ära liikuda?”

George vaatas üles. “Mida?”

“Kas te võiksite palun augu keskelt eemale astuda?”

George tõusis püsti ja taganes paar sammu seina poole. “Miks?” tahtis ta küsida, kui mees hüppas auku, maandudes George ’i jalge ette.

“Oled sa hull?” hüüdis George, kui mees püsti tõusis ja end puhtaks kloppis. “Nüüd oleme mõlemad selles augus koos. Kas sa ei võinud mulle lihtsalt nööri või redelit visata või midagi?”

Mees vaatas teda õrnalt. “Need ei tööta.”

“Kust sa tead?” küsis George imestunult.

“Ma olen siin varem olnud ja tean väljapääsu.”

***

Eeldan, et otsid abi, muidu sa seda raamatut ei loeks. Midagi on sinu elus valesti ja sa tahad seda muuta.

Niisiis, ma hüppan kohe sinu auku, kuid mitte sellepärast, et ma tunnen mingit soovi või kohustust kedagi aidata. Kellegi teise aitamine on üks suurimaid lõkse, millesse igaüks võib sattuda.

Samuti ei ole mul mingit kavatsust saada õpetajaks – sinu või kellegi teise – või guruks või mentoriks või treeneriks või kellekski, kes teeskleb, et tal on mõned või kõik vastused.

Kui soovid, võid minust mõelda kui “skaudist” – nagu skaudist Metsiku Lääne vankrikaravanis, kelle ülesanne oli sõita ees, otsides teed üle Kaljumägede Vaikse ookeani äärde, et leida rada, mida teised saaksid järgida suhteliselt ohutult ja turvaliselt, kaitstuna takistuste ja indiaanlaste eest.

Ma ei ole ainus skaut ja ma ei väida, et olen juba ookeanini jõudnud. Kuid ma olen ainus, kes on valinud selle konkreetse tee, mis osutus väga tõhusaks ja piisavalt ohutuks, et saaksin sellest rääkida.

Oma teekonnal uurisin mõnda väga radikaalset territooriumi ja kogusin palju teavet selle kohta, millised rajad töötavad ja millised mitte, mis võiksid ka kellelegi teisele kasu tuua. See on peamine põhjus, miks ma seda raamatut kirjutan, et seda teavet edasi anda, teades, et on ka teisi – mitte just paljud, kuid mõned – kes tahavad minna sinna, kuhu ma lähen ja kus ma olen olnud. Võib-olla oled sina üks neist.

Palkasid mind oma skaudiks (olenemata sellest, kas oled sellest teadlik või mitte), kuid peaksid teadma, et mulle ei ole oluline, mida sa sellest teabest arvad või mida sellega teed. Võid selle teadmise võtta või jätta. Minu ainus töö – ja minu täielik rõõm – on teatada sulle, mida ma leidnud olen.

Nii et ma hüppan sinu juurde auku, sest see tundub lõbus ja on kooskõlas sellega, mis universumil minu jaoks praegu varuks on.

Kuid võib-olla sa ei taha mind oma auku. Sa peaksid tõesti hästi järele mõtlema. Kui jätkad lugemist, tuleb hetk, kus tagasiteed ei ole. Mõnes mõttes on metafooride vahetamine nagu ronimine Mount Everesti otsa. Teekond võib olla nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga raske; ja see võtab aega.

Nagu ma ütlesin, ma pole veel sihil, kuid see on silmapiiril. Olen jõudnud piisavalt kõrgesse punkti, kus tänulikkus, rõõm, rahu ja olemise selgus on juba üle ootuste. Ma tean kindlalt ja seda kinnitavad enamasti ka teiste skautide teated, et sihile jõudmine on kindlasti vaeva väärt.

Sa võid minna lõpuni või ka mitte minna. Annan teada, kui jõuame kohta, millest saad minna ainult edasi, mitte tagasi.

Teisest küljest võid otsustada, et sa ei taha oma august üldse lahkuda. Kui jah, siis peaksid lugemise kohe lõpetama. Sinu siiajäämises pole midagi “valesti”. Sul on piisavalt raha ja head orgaanilist toitu, raamatuid, mida lugeda, DVDsid, mida vaadata, ja ravimeid, mida võtta, see kõik pakub sulle piisavalt tegevust ja meelelahutust.

See on sinu valik.